Jaanipäev on läbi aegade olnud iidne suvepüha. Kirikukalendris seostatakse seda aasta tähtsaimat pidu Ristija Johannese sünniga, kes nägi ilmavalgust umbes kuus kuud enne Kristust. Kütkestava jutlustajana pööras ta paljusid oma usku, siit ka mehe hüüdnimi Ristija Johannes. Temaga on seotud mitmed tuntud ja maailmakirjanduses korduvalt läbikirjutatud lood. Paljude rahvaste rahvaluules on pühakuga seotud legende, laule ja loitse. Nii ka Eestis, kus ta kannab nime Jaan.
Kuigi sageli arvatakse, et jaanipäeva veetmise ja jaanitule süütamise komme on ainult Põhjala rahvastel, seisab see tähtpäev ametlikult kirjas ka Saksamaa kalendris.
Heidelbergi eestlased pidasid sel aastal jaanipäeva kohe mitu päeva järjest. 23. juunil toimus Neckari-jõe metropoli ülikooliplatsil traditsiooniline „Rahvaste pidu“, kus Saksa-Eesti Foorum mitte ainult ei tutvustatud Eestit, vaid oli külastajatele valmistanud ette ka muusikalise tervituse. Lavaprogrammi vahendas Barbara Herzog. Natascha Gabriel esitas R. Valgre „Muinasloo muusikas” ning mitmeid eesti lastelaule laulsid Anett, Megel, Laureen, Arko, Gabriel ja Artur. Räpi „Sametises kasukas mutionu” saatel tantsis kogu publik kaasa. Kava lõpetuseks esitasid täiskasvanud koos lastega „Kaera-Jaani“, mida oldi harjutatud usinalt juba päev varem Tammede külalislahkes kodus.
Kuigi ilmataat oli jaanipäeval vägagi tujukas, siis nähtavasti meeldis talle eestlaste programm niivõrd, et ta otsustas armulikult tõmmata esituse alguseks vihmapilved kokku. Nii oli Heidelbergi elanikel ja linna ilu nautima tulnud turistidel võimalik elada eestlaste toredale esitusele kaasa. Soojad braavo-hõiked ja pikk aplaus tiivustavad kindlasti ka järgmisel aastal samasugust programmi organiseerima. Tänulikult võtsid paduvihmast märjad külalised ka pakutud pitsi „Vana Tallinnat“ soojenduseks vastu.
Jaanipäeva on aga pea et võimatu kujutada ette lõkketa. Paljud rahvad seostavad ju jaanituld algselt päikesepüha-kultusega. See kehtib ka eestlaste kohta. Seetõttu tuldi „Rahvaste peole“ järgnenud päeval jaanilõkkeks aegsasti kokku koguma puid. Kui palju rõõmu tõi ka seekord – ja mitte ainult lastele – enne peo alustamist metsas puude järel käimine ja nendest tuleaseme tegemine. Heidelbergi kaisus olev Hellenbach oli pealegi nagu loodud Eesti-pärase jaanipeo veetmiseks. Seda enam, et looduslikult ilus koht meenutas täielikult Taevaskoda.
Peale seda, kui kehad olid mõnusalt pühadetoiduga kinnitatud ja topsid kaljast tühjaks joodud, oligi aeg süüdata lõke. Kogu jaaniseltskond kutsuti tule äärde alustama laulu, mänge ja tantsu. Kõikidel oli lõbu laialt. Eestlaste ringmängulauludega ühinesid ka kohalikud inimesed. Ilmataadi poolehoid eestlaste vastu jätkus, ta kroonis meie ilusa jaanipäeva särava päiksepaistega.
