Juba 12. korda organiseeris Heidelbergi linna välismaalaste nõukogu Ülikooliplatsil rahvaste peo, kust esimest korda võttis osa Saksa-Eesti Foorum. Juba eelneval päeval oli hea võimalus linna poolt organiseeritud vastuvõtul tutvuda teiste üritusest osavõtjatega ja sõlmida esimesed kontaktid.

Järgmisel hommikul püstitasime varakult oma telgi ning kohe, kui olime jõudnud infomaterjali Eesti kohta lauale panna, hakkas tulema külastajaid — kõikidel nii palju küsimusi, et meil olid hilisõhtuks suud rääkimisest lausa väsinud. Kõige suurematele Eesti-huvilistele organiseerisime oma jutunurga, kus Evi Hannemann, Klaus Huber ja Jan Siebert Saku õlu ja kiluvõileibade saatel nende infojanu leevendada püüdsid. Kasemahl, jõhvikajook ja Ülle Ankru poolt küpsetatud singipirukad olid enamusele külastajatele tundmatud hõrgutised ning neid sooviti maitsta. Hämaruse saabudes maitses meestele (ja mõnele naiselegi) aga ka „Viru valge“. Huvitav oli, et paljud endist Kuurpfalzi pealinna külastavad venelased tulid meiega juttu vestma ning mõttevahetus oli üllatavalt positiivne. Paljud neist olid NL ajal Eestit külastanud ning soovisid teada, kuidas eestlastel praegu läheb. Peterburist Saksamaale mõningaid aastaid tagasi ümberasunud juudid ei jõudnud endist naaberriiki ära kiita. Valjuhäälselt meenutasid nad kooris varasemaid külaskäike ja võtsid hulgaliselt, arvatavasti rohkem nostalgiast, kaasa turismimaterjali.

Ka teised vanas ülikoolilinnas toimivad rahvusvahelised ühingud võtsid meid soojalt vastu. Üritused, mis tutvustavad teiste rahvaste kultuuri, toonitas linnanõunik Karl Erner, aitavad kaasa rahvaste üksteisemõistmisele, sest viha teise vastu tekib tavaliselt ainult teadmatusest. Kuna SEF toetab finantsiliselt eesti lastekodude laste õpinguid, siis õnnestus meil kõigele lisaks söögi ning jookide müügiaktsiooniga koguda lastele tore summa raha.

Märkmed: