Nagu ta märgib, on olemas küll suurepärane koguteos Kanada eestlaste kohta, kuid samalaadset ei ole Ameerikas; samuti vajaks uurimist eestlaste elu Saksamaal, kust käis ju aastate jooksul läbi palju eestlasi, enne kui siirduti teistesse asukohamaadesse. Muuseumis on väliseestluse kohta senini vähe materjali ning hr. Ahonen loodab seda lünka täita.
Põlvkond, kes ise kunagi põgenes, hakkab meie keskelt lahkuma, seda enam on vaja nende mälestusi hoida. Samuti esemelisi: kui näiteks noored leiavad mõne eseme, mis kuulunud nende vanematele-vanavanematele, aga nende endi jaoks väärtus puudub — olgu selleks vana reisikohver, lauanõu vmt., ei pruugi nad osata arvata, kui tähtis see on esemelise ajaloo talletamise seisukohalt. Kui lisaks mälestuste lugemisele saab illustratsioonina tekstile vaadata tolleaegseid esemeid, annab see vaadeldavast perioodist justkui terviklikuma pildi. Ajaloo taastamine läbi isikliku kontakti — just seda saab teha muuseum.
Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseum rajati 2003.a. tänu Ameerika eestlase Olga Kistler-Ritso heldele annetusele. Proua, kes tahtis midagi Eesti heaks teha, küsis aastaid varem nõu tollaselt Riigikogu aseesimehelt Tunne Kelamilt, kellele meeldis väga Saksamaal nähtud sõjajärgse ajaloo muuseum. Nii sündis idee teha Eestisse midagi taolist. 1998.a. rajati Kistler-Ritso Sihtasutus, mille tegevuse peaeesmärgiks sai lähimineviku okupatsioonide muuseumi rajamine.
Näitusel on püsiekspositsioon, mis kajastab arenguid Eestis aastatel 1940—1991; samuti korraldatakse erineva temaatikaga ajutisi näitusi. Hea koostöö on teiste muuseumidega. Kogud suurenevad tasapisi: mis täna praht, võib olla 5—10 aasta pärast ajalooliselt seisukohalt oluline ese. Muuseum pöörab suurt tähelepanu just välisele atmosfäärile, mis inimesi käsitletaval perioodil ümbritses; keskmes ongi tavainimene. Kajastatav aeg polegi paljude jaoks veel päris ajalugu, vaid sellesse on inimestel väga emotsionaalne suhtumine ja see elab neis edasi. Seega on loomulik, et järgmiste põlvkondade suhtumine on hoopis teiselaadne. Ja muuseum pole üksnes lähiajaloo kajastaja, vaid ühtlasi ka sillaks vanema ja noorema generatsiooni vahel.
Okupatsioonimuuseumi külastatavus on suur; 2/3 külastajaist kuuluvad nooremasse põlvkonda, mis ongi muuseumi eesmärk. Mõnedes koolides on tunniplaanis ette nähtud muuseumitund.Väga palju käib rahvast teistest riikidest; lisaks väliseestlastele ka paljude teiste rahvuste esindajaid. Suur on soomlaste osa muuseumi külastajate hulgas. Ekspositsioonid on eesti, inglise ja vene keeles, üks osa koosneb filmidest.
Peame küll elama tulevikule, aga ei tohi minevikku unustada, ütleb Heiki Ahonen.
