Heiki Kortspärn: Isamaaline kõne Riigikogu liikmetele:

Head Riigikogu liikmed!
Armas Eesti rahvas!

1920.a Tartu rahulepinguga tunnistas Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust ning seega ka kestvat õigust iseseisvusele. Koos sellega said samasuguse õiguse kõik 1920.a Eesti vabariigi osad, sealhulgas ka Narvataguse ja Petserimaa.
Ehkki Nõukogude Liidu kallaletung Eesti vabariigile 1940.a tühistas Tartu rahulepingus sätestatud sõjalõpetamise sätte, ei tühistanud see riikidevahelisele õigusele alluvat Eesti vabariigi ja selle osade õigust iseseisvusele nagu ka piirimääratlust.
14. septembri 2003.a. rahvahääletusel otsustasid Eesti NSV järglasest Eesti Vabariigi hääletanud suhtega 2:1 astuda Euroopa Liitu ning tunnistada oma maa-alal (95,12% 1920.a Eesti vabariigist) ülemaks Euroopa Liidu õigusürikud, mis sisuliselt tähendas ka iseseisvusest loobumist. Rahvahääletuse tulemus jõustus 14.12.2003. ning vormistus liiduvabariigistumisena 01.05.2004. Seejuures Venemaa poolt tänaseni hõivatud ning igaveseks oma koosseisu kuulutatud Narvataguse ja Petserimaa.Eesti vabariigi kodanikele 1940.a seisuga ja/või nende õigusjärglastele rahvahääletust ei pakutud, ega nõutud kasvõi vormikohaselt. Sellest saab ainujäreldada, et Eesti NSV järglasest Eesti Vabariik astus välja ka 1920.a Eesti Vabariigist, jättes selle nimetuse de iure kandmise ainuõiguse okupeeritud Narvatagusele ja Petserimaale.
Kinnitanud on seda ka Eesti NSV järglasest Eesti Vabariigi põhiseadusevastaselt valitud Riigikogude ja nende poolt moodustatud valitsuste ja presidentide senine tegevus.
Kokkuvõttes on Eesti euroliiduvabriigil ning Euroopa Liidul meie alal de iure riigipiir mitte ainult Venemaaga, vaid ka rahvahääletusel mahasalatud Narvataguse ja Petserimaaga. Et Euroopa Liit ja Venemaa peavad de iure seisundist ehk riikidevahelisest õigusest ülemaks de facto seisundit ehk toorest jõudu, on omaette küsimus.
Tartu rahuleping käsitleb 4 valdkonda:
1) Sõdu on rahulepingutega lõpetatud tähtajaliselt ja tähtajatult, Tartu rahuleping sõlmiti tähtajatuna. Nii või naa kehtib rahuleping selle aluste rikkumiseni ühelt või mõlemalt poolt. Tartu rahuleping kehtis üle 20 aasta kuni NSVL oma kallaletungiga Eesti vabariigile selle rahukehtestamise osa tühistas. Uut rahulepingut seni sõlmitud pole.
2) Riigi iseseisvusõigus on ajas kestev ega tühistu ka väliste mõjurite tõttu. Õiguslikult võib iseseisvusest loobuda vastava riigi rahvas ise (nagu otsustas 2003.a rahvahääletusel 1991.a Eesti Vabariigi rahvas ehk pärast 12 aastat kestnud siseheitlust iseseisvuse reetmise eest), ent see ei kaota veel õigust iseseisvusele ehk meie puhul taasiseseisvumisele. Ehk seisundi kaotus ei välista tingimata õigust seda seisundit taastada. Sellepärast oli õigus iseseisvusele ka Eesti vabariigi Eesti NSV osal ajavahemikus 1940-1991 ja on 1940.a-st jätkuvalt ka Narvatagusel ja Petserimaal. Samuti on säilinud õigus taasiseseisvuda meie tänasel euroliiduvabariigil.
3) Piirilepingut saab ajas õiguslikult muuta vaid mõlemapoolselt. Seejuures pole kumbki pool vastutav teise lepingupoole õigusliku seisundi eest. Meie puhul tähendab see, et kui meie liiduvabariigi välisminister Urmas Paet, valitsus ja Riigikogu kui lepingu sõlmija ja jõustaja ka ongi oma ametis ebaseaduslikult, siis see õigusetus on meie siseasi, piirilepingu kehtivust see ilma teise poole ehk Venemaa vastutulekuta ei väära !!!
Vahemärkus: Kõik Riigikogud alates 1992.a-st on valitud põhiseaduse §60-s sätestatud võrdelisuse nõude vastaselt ning seega on põhiseadusevastased ehk ebaseaduslikud ka kõik Riigikogu poolt moodustatavad ametiisikud ja ametkonnad ehk rohkem kui 20 aastat on Eesti vabariigi õigusjärgsed kodanikud olnud sunnitud elama samamoodi de facto nagu sellele eelnenud 50 aastat.
4) Tartu rahulepingu rakendussätted olid valdavalt ajaliselt määratud ning täidetud juba lepingujärgsete kuude ja lähiaastate ajal. Mõne rakendusnõude täitmisest loobuti ajaliste muutuste tõttu. Seniajani on aga Venemaal täitmata Tartu ülikooli varade tagastamisnõue.
Viimase 20 aasta jooksul on ebaseaduslik võimuklikk püüdnud rahva seas juurutada veendumust, et tuleb lahti öelda Narvatagusest ja Petserimaast ning nii maha salata nende kuulumine de iure ja de facto Eesti vabariiki ajavahemikus 1920-1940. Soov lahti öelda 5%-st 1920.a Eesti vabariigist oli võimuklikil meelel ja keelel juba 90ndate algusest, avaliku vormistuse sai see Narvataguse ja Petserimaa mahasalgamine alates Lennart Mere nn. juulilepetest 1994.a. Kaastegevad mahasalgamises olid ka toonased peaministrid Tiit Vähi, Mart Laar, Andres Tarand ja välisminister Siim Kallas. Ei meenu ühtki korda, kus ametlikel kohtumistel oleks Narvatagust ja Petserimaad käsitletud de iure Eesti vabariigi osana. Nii on ka täna, kus meie de facto võimuklikk on sõlminud Venemaaga igatpidi ebaseadusliku ning meie rahvale kahjuliku piirilepingu, tunnistamata Narvataguse ja Petserimaa okupeeritust teise lepingulise poolt. Sellest saab järeldada ka seda, et see piirileping on sõlmitud ainult Venemaa kasuks.
Kui 80-ndate lõpul ja 90-ndate algul tõusis päevakorda meie 1940a. kaotatud de facto iseseisvuse jätkamisvõimalus, siis anuti ja paluti keda iganes, et seda iseseisvuse jätkamist toetataks. Nüüd, olles seda iseseisvust aastatel 1991-2004 ise kasutanud ning 2004.a-st sellest loobunud, minnakse teiste iseseisvumisõiguse takistamise või mittetoetamise teed.
Märkus: de iure Narvataguse ja Petserimaa iseseisvus pole katkenud.
Head Riigikogu liikmed! Paeda-Lavrovi pakti saab kokku võtta kui kahetsust ja hüvitist nii 1920.a Eesti vabariigi kui ka Vabadussõjas saavutatud võidu eest. Kas tõesti annate ilmsele alatusele oma heakskiidu? Mida arvaksid meie valitsuste liikmete säärasest tegutsemisest meie Riigikogu liikmete paljukannatanud vanemad ja vanavanemad, samuti Vabadussõjas oma verega iseseisva vabariigi kättevõitnud vabadussõjalased?
Et lepinguid sõlmivad inimesed, siis tulevad mängu ka inimlikud tunded. Inimlikeks mõjuriteks on survestaja poolt vägivald, ähvardus(ed), äraostmine, survestatu poolt argus, rumalus, äraostetavus, põhimõttelagedus, pugejalikkus.
Kindlasti leidub loetletud omadusi lepingusõlmijate juures mõlemal poolel ka käesoleval juhul. Seejuures survestajapooleks on Sergei Lavrov, Dimitri Medvedev ja Vladimir Putin ning mittevõimatuna ka Euroopa Liidu võimkond, survestatupooleks aga Urmas Paet, Andrus Ansip (Taavi Rõivas) ja Toomas-Hendrik Ilves, lepingu peatse jõustajana ka Riigikogu. Ühemõtteliselt petetuks osutub aga eesti rahvas. Samas vastutab rahvas selle eest, et põhiseadusevastaselt ametissesokutatud ehk ebaseaduslikud välisminister Urmas Paet, peaminister Taavi Rõivas, president Toomas-Hendrik Ilves, rahvavastaste kuritegude õigusliku ringkaitse peaosatäitja õiguskantsler Indrek Teder ja Riigikogu tervikuna on saanud ''õiguse ja õiguslikkuse'' sildi all võimaluse rahva vara karistamatult maha parseldada.
Viimase võimalusena pöördun Riigikogu liikmete poole, et nad Paeda-Lavrovi 18. veebruaril allakirjutatud Eesti-Vene piirilepingut ei jõustaks. Kordki elus näidake eesti rahvale erakondadeülest üksmeelt ja hoolimist Eesti tulevikust.
Samas tean: üle terve Eesti Vabariigi mõistus ei toimi, õigust ja õiglust pole. Võimutsevad pugejalikkus, orjameelsus ja erakondlik ringkäendus.
Head Riigikogu liikmed! Ilmutage kordki enda elus riigimehelikkust-riiginaiselikkust ja toetuge vastuvaidlematule ja kaljukindlale argumendile:
Kuni Krimmi riigiõiguslik seisund pole taastatud, Eesti pool Eesti -Vene piirilepingut ei jõusta!
Seda argumenti on raske vaidlustada isegi aastakümneid Eesti asja Venemaa kasuks ajanud Brüsseli võimukandjatel.
12.04.14.

Märkmed: