Heiki Suurkask, toimetaja
www.DELFI.ee
Lääs, ehk vene keeles zapad, on “meie vaenlane”. Sellele ettekujutusele oli rajatud kogu totalitaarne võim Nõukogude Liidus ja sellele vihkamisele püüab uut deržaavat rajada Vladimir Putin.

Artikkel: http://forte.delfi.ee/news/mil...

Tarvitseb vaid mõne kohaliku veebikülje kommentaarium lahti võtta, kui satume kohe sama ideoloogilise vaenu peale: zapadofoobia elab Eestis edasi sama tugevalt kui enne 1988. aastat. Paraku pole probleem ainult üksikutes hulludes, Rosmolodjoži eelarveridadelt palka saavates Naši või mujalt palka saavates Ühtse Venemaa mõjuagentides.

Me kõik, kel vanust üle 30 aasta, oleme saanud tugeva annuse ideoloogilist kasvatust, mis kohustas meid vihkama kõiki, keda kommunistlik kord oma vaenlasteks pidas: “kapitalistlikku” läänt, eriti ameeriklasi, igasugust usu- ja meelsusvabadust, “kodanlikke natsionaliste” (mis sisaldas kõiki liberaale), “kodanlikku” Eesti Vabariiki, neid “isamaareetjatest emigrante” ja muidugi “kodanlikku igandit” nimega demokraatia. Kõikjal reeturite ja vaenlaste nägemine oli suisa kohustus.


Ideoloogilise kasvatustööga tegeles nõukogude meedia, tegeles nõukogude kool ja kahtlematult jätkas seda oma kodudes ka “progressiivne noorsugu” ehk viimane komsomolipõlvkond, kes end tänaseni võitjate põlvkonnaks nimetab. Aga probleem pole mitte võitjate põlvkonnale järgnenud põlvkonnas, keda Rein Raud mullu ägedalt ründas, vaid ikka vanas, nõukogude ajal põhjaliku ajuloputuse läbi teinud põlvkonnas. Just see põlvkond räuskab praegu ka Delfi kommentaariumis.


Tuletaksin meelde, et meist paljude lapsepõlves tugines riigikord kohustuslikule hukkamõistule. Mõistmine polnud oluline, hukkamõist oli põhiline. Eriti “Ameerika imperialistide” hukkamõistmine, kes Eestis 1988. aastal selle hirmsa iseseisvusliikumise ja 15 aastast hiljem need Putini arvates nii vaenulikud värvilised revolutsioonid Gruusias ja Ukrainas olevat valla päästnud.

Need kes kuulasid “vaenulikke raadiohääli” ei olnud ehk koheselt spioonid (nagu 1937. aasta Suure Terrori päevil), aga “käsilased” igatahes.

Maailm oli täis “vaenlasi” ja ilmselt sellest vaenust kantuna koostab Venemaa meedia tänaseni vaenlaste edetabeleid. Siiani raevutsetakse, et “kurjad ameeriklased määrivad meile vägisi demokraatiat kaela“ ja ajendatult majanduskriisist püüab nõukogudeaegne ideoloogiline vaen murda tagasi peavoolumeediasse.

Niisiis, me peaksime justkui endiselt mõtlema sama moodi, nagu 1983. aastal, mil NSVLis vohanud lääneviha ehk zapadofoobia kulmineerus. Või kuidas muidu seletada seda, et nii nagu keegi töökangelane Valeri Liiv pandi 1983. aastal Eesti meedias avalikult kiitma Lõuna-Korea reisilennuki allatulistamist nõukogude õhujõudude poolt, näeme ka praegu inimesi, kes “omade” roimade peale kohe ideoloogilise õigustuse lauale panevad. Selle tulemus: “Ei ole ju võimalik, et Bashar al-Assad tegelikult keemiarelvi kasutaks, see peab ikka ja ainult olema kurjade ameeriklaste provokatsioon”.

Kuid kas meie siin, iseseisvas Eestis, peame 30 aastat hiljem ikka elama nõukogudeaegsete vaenlasekujundite järgi? Kui lääs oleks tõesti nii hirmus, kui siinne läänevastane mass väita üritab, siis ei koliks ju tuhandeid inimesi praegu Eestist läände.

Lääs pole meile tegelikult midagi halba teinud. Pärast Teist maailmasõda aitas USA hoopis kaasa sellele, et Lääne-Euroopa saavutas oluliselt jõukama elatustaseme kui siinpool raudset eesriiet sotsialismi ehitanud riigid. Moskva pole seda ameeriklastele siiani andestanud. Ameeriklased pole ju meie vaenlased, nad pole seda ju ka kunagi olnud, ükspuha milliseid paranoiasid ka KGB kontorid kunagi liikvele on lasknud.

Muidugi, läänevastane paranoia oli oluline osa nõukogude inimese kasvatusest ja vandenõuteooriaid usume me nähtavasti sama kriitikavabalt kui omaaegset Pravda ja Rahva Hääle propagandat.

Ja naiivseid vasakpoolseid, kes pole ikka veel aru saanud totalitaarse korra julmusest (“me ei taha, et kogu aeg küüditamistest räägitaks” ja “ärge levitage klišeesid, et nõukogude ajal polnud hea elada”), on olnud ja jääb edaspidigi olema, nende seast leiab Moskva alati mõjuagente, ja ilmselgelt on ka Eestis tegutsemas struktuurid, kes meelega suunavad siinset vaenu tagasi lääne pihta.

Kuid mind häirib hoopis üks teine asi. Stalini-aegseid propagandistlikke väljendeid (klikivõim, reetur, tallalakkuja, sabarakk) kostab kõige sagedamini just rühmitustelt, kes ennast ise nimetavad rahvuslasteks, kuid peavad eeskujuks just sellist maailma, mida kohustas idealiseerima nõukogulik kasvatus. Raudse eesriide taga, suletud majandusena, riigina, mida hoitakse koos läbi repressioonide.

See sunnibki mind kirjutama siiani Eestis lokkavast nõukogude natsionalismist ehk sallimatust ja totalitaarset valitsemiskorda (olgu Stalini või Hitleri oma) eeskujuks seadvast ideoloogiast, mida kannavad endas just kunagised “nõukogude inimesed”. Eriti need, kes enam ise ei mäleta või veel ise aru ei saa.

Märkmed: