Heledais rõivais tüdruk jalutab maanteepervel, kohvitops käes. Silmitseb teraselt metsaalust, nagu otsiks midagi. Lõpuks kõnetab vastutulijat: «Kas teie teate, missugune taim on raudnõges?»
Kes siis eestlastest kõrvenõgest ei teaks! Tüdrukki on eestlane — puhta kõlaga kodune keel on tal suus —, aga tema kodu on mujal.
Heimtali metsaülikooli kuulajatevägi suundub muuseumi juurest kohvipausilt rahvamajja taas järgmisele loengule. Esiplaanil Anu Jõe ja Rein Taagepera. Foto: Peeter Kümmel
Raudnõgese hirm
Kanadas on tüdrukule räägitud, et Eestis kasvavad raudnõgesed, mis kõrvetavad teravalt, kui nende vastu puutuda. Praegu on ta Heimtalis aset leidva metsaülikooli kuulaja ning et kohe on algamas huviringide ja muu tegevuse aeg, tahab ta teada, millisest taimest metsamatkal eemale hoida, et mitte haiget saada.
Juba 1967. aastast alates tavapäraselt vaid Kanadas aset leidev eestlaste metsaülikool on tänavu esimest korda Eestis. Loenguid kuulatakse Heimtali vanas seltsimajas, lõunat ja kohvi jagatakse muuseumis ehk endises koolimajas, huviringides osalejad kogunevad laadaväljaku keskel oleva lava juurde ning lõkkeplats ja saun paiknevad Kääriku talus.
Kuni pühapäevani kestev programm kannab pealkirja «Juurte juurde». Otsib see tüdruk seal teepervelgi midagi, mida mäletab tema ema, aga mitte enam ta ise?
Keeled ja geenid
Akadeemiliste loengute ettekandjad, nagu akadeemik Richard Villems, keeleteadlane Ago Künnap ja kirjanik Jaan Kaplinski, esitavad aga teooriaid selle kohta, kust pärinevad eestlased.
Kolme mehe ettekanded loovad kuulajate ette mosaiikpildi, millel geneetika, arheoloogia ja keeleteaduse seisukohad sugugi üksteist üleni ei kata. Selgub, et potid, geenid ja keeled ei pruukinud ajafaktorit silmas pidades liikuda koos. Geenid ei räägi näiteks midagi keelest ja iga uus kiht arheoloogide leitud potikilde ei tähenda tingimata, et jälle on paikkonda ilmunud uus kultuur, mis kõik varasema eest on pühkinud.
Tekstiilikunstnik ja ligi 80 väliseestlase vastuvõtja Heim- talis Anu Raud istub teiste seas oma vanas heas rahvamajas, kuhu ta juba lapsepõlves kinoõhtutele jooksis. Nüüd aga vaatab ta seina pealt hoopis teistsuguseid valguspilte.
Geeniteadlase Richard Villemsi riste ja kriipse täis skeemide kohta ütleb ta ootamatult: «Näe, täpselt nagu minu vaip!» Ja tal on õigus. Eks tema vaipadesse põimitud kaheksakannad ja rombid, ristid ja rattad ole ju seesama meieni jõudnud põlvkondadetagune mälu, mille juured ulatuvad eestlaste geenidesse ja keelde.
Põnev on kuulata kirjanik Jaan Kaplinski loengut, milles ta võrdleb meie emakeelt paljude rahvaste keeltega. Eesti keeles olevate onomatopoeetiliste ehk loodushääli väljendavate sõnade rohkus on märkimisväärne: sidistab-sädistab, vihiseb-vuhiseb, kahiseb-kohiseb, plirtsub-plärtsub...
«Eestlaste keel mitte ainult ei kirjelda, vaid on võimeline ka kujutama,» rõhutab Kaplinski. «Selle järgi otsustades ei ole eesti keel tüüpiline Euroopa keel, vaid selles on jooni, mis ulatuvad Kaug-Itta, Hiinasse ja Indiassegi. Nii peab meil olema ühiseid jooni ka suhtlemises ja mõtlemises!»
Üks korraldusmeeskonna liikmeid, Ameerika Ühendriikides Bostonis elav täppisteadlane ja kosmosesatelliitide ehitaja Keto Soosaar on praeguse metsaülikooli moderaator. Ta räägib, et Kotkajärve metsaülikooli formaat on põhimõtteliselt seesama, mis praegu Heimtalis, ainult ühe vahega: Kotkajärvele tulevad ka niisugused eesti juurtega noored, kes on eestlusest juba eemale kasvanud.
«Nemad saavad meil siis iga päev kaks kuni kolm tundi tugevat keeletreeningut,» seletab Soosaar. «See treening on Heimtali programmist väljas, sest siia on kogunenud need Kanada ja Ühendriikide eestlased, kelle eesti keel on hea. Aga Kotkajärvel, no seal ikka juhtub, et libiseme eesti keelelt üsna kergesti üle inglise keelele.»
Lapsevanema ja skaudijuhi missioon
Võõrsil sündinud, praegu New Yorgi osariigis Rochesteris elav muusikapedagoog ja harfimängija Elva Mikk õppis lugema kõigepealt eesti ja alles siis inglise keeles. Metsaülikoolist võtab ta osa esimest korda, aga tema isa Helmut Mikk on paljudel suvedel Kotkajärvel viibinud. Praegu ongi Elva Mikk siin koos oma isa ja õe Ingridiga, nautides kõike täiel rinnal.
New Yorgis elav, aga lapsena Pärsti vallas Mustivere külas Riiska talus üles kasvanud Aime Andra oskab anda vastuse, kuidas juba kolm põlve tagasi Eestist lahkunute lapsed ja lapselapsed oma keelt ei ole unustanud.
«Teate, alla seitsmeaastased lapsed omandavad keeled, milles nendega kõneldakse, emakeelena. Ja kui nad vanemaks saavad, ei tohi unustada, et iga päev tuleb nendega eesti keeles ka rääkida,» õpetab Aime Andra. «Kui Tenno koolist tuli, küsisin ma kõigepealt inglise keeles, kuidas läks. Aga hiljem söögilauas, kui edasi vestlesime, palusin ma üht või teist asja täpsustada juba eesti keeles.»
37-aastane Tenno Andra on eesti skaudijuht, kelle juhendada on praegu juba kolmas või neljas generatsioon Ameerikas sündinud noori eestlasi. Tema ei ole sugugi nõus nendega, kes väidavad, et nüüd, mil Eesti on vaba, pole eestlusel võõrsil enam mõtet.
«Vastupidi!» rõhutab ta. «Meil on ju ka niisuguseid noori, kelle vanemad ei ole suutnud neile eesti keelt õpetada, kes aga sellest nüüd puudust tunnevad. Neilgi peab olema koht ja võimalus, kus seda siis vähemalt täiskasvanunagi õppida. Meie organisatsioonid peaksid saama koduks ka neile, kes on Eestist New Yorki kolinud näiteks nüüd.»
Tenno Andra väljendab end eesti keeles täpselt ja nüansirikkalt. Ta kasutab sõnu, mis on paljude tema kaasmaalastest eestlaste kõnepruugist kadunud või ununenud.
«Ma ei ole omandanud seda mingi surve või protesti pärast. See huvitab mind, see on mulle loomulik,» lausub mees. «Mul on ainult kahju, et mu skaudipoisid pisut laisad on. Pean nuputama, kuidas neid eesti keelt rohkem õppima õhutada.»
Kirjad koju
Torontos kord nädalas ilmuva ajalehe «Eesti Elu» ajakirjanik Riina Kindlam tuli eelmise aasta novembris Eestisse üheotsapiletiga. «Ma ei kipu siit kuhugi, mulle meeldib siin,» räägib ta, istudes lõunapausi ajal Heimtali muuseumi toas koolipingis.
Riina Kindlam kirjutab iga nädal Torontosse Eestist ühe olukirjelduse, mis Keto Soosaare sõnul on Kanadas väga loetavad.
«Ah, ma kirjutan niimoodi vabas vormis, sellest, mida ma ka ise tunnen ja mõtlen. Need on nagu kirjad koju,» kõneleb naine.
Viimane kiri läks temalt Tallinna laulväljakult laulukaare alt, eelviimane aga ESTO päevadelt ühest Riia kohvikust.
Metsaülikooli kuulajate hulgas liigub kõrv kikkis ringi ka raadiosaate «Keelekõrv» toimetaja ja ajakirjanik Mari Tarand. Tema sõnavõtmise aeg on metsaülikoolis hommikuti enne teisi, kell üheksa, mil ta siis eelmisel päeval kõrva hakanust kokkuvõtte teeb.
«Oh, minu jutt on selline improvisatsiooniline jutt keelest. See ei ole akadeemiline loeng. Aga nad kutsusid mind, et ma käiksin ja kuulaksin ja vastaksin küsimustele,» on Mari Tarand rõõmus.
Heimtali metsaülikool kestab
Rahvamaja lavapoolses nurgas on redel lõhnavate kasevihtadega, laval rõukapuud Heimtali muuseumi varakambrist pärit vaipadega, põrandal vaas lopsakate kurekelladega, laual karjakellad ja kimp karikakraid. Seintel aga pildid eesti rahvarõivais naiste, noorikute ja meestega.
Metsaülikool
Heimtali metsaülikooli «Juurte juurde» teemad:
Rein Taagepera, «Julgus olla nõrk»
Richard Villems, «Kes ja kus geneetiliselt?»
Ago Künnap, «Eesti keele ja selle kõnelejaskonna juured»
Jaan Kaplinski, «Kas eestlased muutuvad keelelt ja meelelt keskmisteks eurooplasteks?»
Anto Raukas, «Säästvast arengust Eestis ürgajast tänapäevani»
Arvo Valton, «Meie rahva saamise lugu»
Tiina Kirss, «Kirjandus... eesti juurtega»
Toomas Hendrik Ilves ja Olev Träss, «Eesti ja Euroopa Liit»
Jaak Kangilaski, «Eesti kunsti areng ja suund»
Mare Taagepera, «Professionaalsed naised Eestis ja Ameerikas»
Vello Salo, «Armust ja ei miskist muust»
