Arvamusfestival
Heinart Puhkim, Arvamusfestival
FOTO: Priit Simson
Hiljuti pidas Suurbritannia konservatiivist peaminister David Cameron partei konverentsil kõne, kus ta süüdistas idaeurooplasi saareriigi tööturu ja sotsiaalsüsteemi õõnestamises. Cameron väitis, et praeguste uusimmigrantide seas on ligikaudu 400 000 vanaduspensionäri ja nende arvu kasvamisel ei pea Briti tööturg ega ka sotsiaalsüsteem kaua vastu. Kuni tänaseni on ta võõrviha hüsteeriat tõusvas joones edasi kütnud.
Liberaaldemokraadist majandusminister Vince Cable ei jäänud aga palju maha, väites, et varemgi on köetud paanikat immigratsiooni teemal - eelmisel sajandil kardeti Ida-Euroopast pärinevaid juudi immigrante. Teisisõnu on tegemist poliitilise diskussiooniga Suurbritannia moodi: otse ja pasunasse, nii et oleks siililegi selge.
Kui tegu oleks mõne väikeriigi konservatiivide ja liberaalide omavahelise nagistamisega, poleks ju väga viga, aga siin on asi natuke tõsisem. Cameron on Euroopa Liidu ühe suurema riigi peaminister, kes muuhulgas ähvardas juba eelmise aasta algul korraldada referendumi ELi jäämise küsimuses. Kas immigratsioonipaanika üleskütmine tähendab pinnase valmistamist referendumi jaoks? Või on tegu lihtsalt ühe partei osava PR trikiga?
Tööjõu vaba liikumine ELi sees on üks selle kodanike põhiõigustest. Kahjuks on britid hakanud seda tõlgendama nii, nagu hetkel neile kasulik.
Räige populism
Teatavasti astus Eesti Euroopa Liitu 1. mail 2004. aastal. Ühena vähestest vanadest liikmesriikidest ei kehtestanud Suurbritannia Eestist pärit tööjõule mingeid ajalisi piiranguid. Rumeenia ja Bulgaaria astusid Euroopa Liitu meist hiljem ja sealt pärit tööjõu vabale liikumisele kehtestasid britid viieaastase üleminekuaja, mis lõppes 2014. aasta algul.
Cameroni viide massilisele sisserändele Bulgaariast ja Rumeeniast tuleb aga tühja koha pealt, sest mina küll ei mäleta, et britid valikulist üleminekuaega, selle omatahtsi pikendamist või muid eritingimusi varem oleks nõudnud.
Olen alates 2001. aastast kümnekonna aasta jooksul olnud Euroopa Komisjoni tööturu alase nõuandekomitee liige. Selles osalesid kandidaat- ja liikmesriikide riigisektori, tööandjate liitude ja ametiühingute konföderatsioonide esindajad. Kõik selleaegsed Euroopa tööturu avanemisega seotud probleemid sai seal läbi vaieldud ja mingeid brittide erinõudmiste esitamist mina küll ei mäleta.
Eriti küüniline on brittide suhtumine poolakatesse. Korduvalt on rõhutatud, et poolakad olid väga teretulnud pärast Teist maailmasõda, kui oli vaja Suurbritannia majandust üles ehitada. Praegu on aga käibele lastud üpris halvustav hinnang „poola torumeeste" aadressil.
Seda kõike arvesse võttes on Briti konservatiivide õhutatud immigratsioonipaanika üpris räige populism, mis rahvale hästi peale läheb. Seda tehakse, justkui oleks kõik immigratsiooni puudutavad reeglid ühel hetkel lihtsalt kehtivuse kaotanud. Aga see ei ole kaugeltki nii!
