Septembrikuu kolmandal pühapäeval, 18.9.2011 kell 2 laulab ansambel Heinavanker rannarahva laule Toronto Eesti Majas. Toronto kontsert on ühtlasi Heinavankri Kanada turnee viimaseks kontserdiks.
Esimene kontsert toimub 16. sept. Quebec’is (Quebec International of Sacred Music Festival), seejärel antakse kontsert 17. sept. Montrealis (korraldajaks Montreali Eesti Selts).
Antud turnee sündis mõttest tähistada vääriliselt 20 aasta möödumist Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest ning samuti 20 aasta möödumist Kanada ja Eesti vaheliste diplomaatiliste sidemete taastamisest. Kõige selle juures on jõu ning nõuga olnud oluliseks toeks Eesti Vabariigi Suursaatkond Ottawas. Hindamatu ja tõhusa panuse Heinavankri Kanada reisi õnnestumisse on andnud ka Eesti Sihtkapital Kanadas, Toronto Eesti Maja, Toronto Eesti Selts, Montreali Eesti Selts ja EV Välisministeerium.
Toronto kontserdil kõlavad Heinavankris laulvate heliloojate seatud eesti rahvakoraalid ja ka mõned muinasaegsed regilaulud. Võime uhkusega kõnelda eestlastele/soomeugrilastele ainuomasest arhailisest regilaulust, mille uurijate sõnul tuhandete aastatega mõõdetav suuline traditsioon on
napilt kestnud meie aegadeni, ning näib, et praegu isegi kogumas uut nooruslikku elujõudu. Tänu 19. saj teise poole Eesti rahvuslikule ärkamisliikumisele, on neist lauludest kogutud üks maailma mahukamaid folkloori korpuseid. Käesoleva kava regilauludes võib jälgida eestlaste põlist ilmatunnetust, millesse hakkab unenäolisel moel sugenema kristlikke elemente. See on omapärane vaade misjoni viljadele läbi palju katsumusi üle elanud loodusrahva filtri.
Eesti rahvakoraalide uus imeline tulemine toimus läinud sajandi lõpul, kui meie arhiividest tulid päevavalgele üleskirjutused ühest omanäolisest vaimulikust laulukultuurist – rahvakoraalidest. Need, ühe olulisema rahvalaulukoguja ja süstematiseerija Cyrillus Kreegi (1889–1962) sõnul
"keerutuste ja lintidega" koraaliviisid põhinesid luterliku lauluraamatu tekstidel, kuid viisid olid rikkalikult kaunistatud, vahel lausa tundmatuseni muutunud. Me ei tea täpselt rahvakoraalide traditsiooni tekkelugu, kuid võime oletada, et oluline osa on siin 18. saj vennaste liikumisel,
mis vallandas maarahva hulgas võimsa pietismilaine. Teise mõjutajana peab arvestama mitmete Eesti saarte ja rannikualade asustamist rootslaste poolt, kes kandsid visalt oma kultuurilist identiteeti ja andsid kindlasti ka oma panuse eestlastest naabrite maailmatunnetuse kujunemisel. Tegelikult võib väita, et rahvakoraalide melismaatika tulenebki skandinaavia rahvamuusikast, kuna soome-ugri vanad laulud – regilaulud – kuuluvad ilmselgelt hoopis teise kultuurikonteksti.
Ansamblis Heinavanker (
www.heinavanker.ee) on muusikalise varjupaiga leidnud igapäevaelus erinevates muusikastiilides tegutsevad lauljad ja pillimehed. Helilooja Margo Kõlari juhendamisel süvenetakse varajase kirikumuusika rikkalikku pärandisse, sünteesitakse esivanemate traditsioone ja modernse aja unistusi. Vääriline koht Heinavankri repertuaaris on Eesti nüüdisautorite loomingul. Nõnda nagu sajanditetagused laulikud suhtusid loovalt meloodiasse, nii püüab ka Heinavanker hoida elusas olekus laulude ansambliseadeid.
Improvisatsioonilistest vabadustest tingituna võivad arranžeeringud kõlada igal esitusel väheke erinevalt. Nimi Heinavanker tuleneb Hieronymos Boschi (1453-1516) kuulsalt tiibaltarilt, mille allegoorilised stseenid ka tänapäeva kontekstis hämmastavalt aktuaalsed tunduvad. Sellel kummalisel maalil on kujutatud tohutu heinakoorem, mis läbi saamahimus vaevleva maa hukatuse poole veereb. Pildi keskmes aga sünnib muusika, mida nii palvetav ingel kui ka salalik deemon oma mõjusfääri püüavad saada.
