See algas uue aasta esimestel päevadel. Külm ja lumi hakkasid vaikselt kanda kinnitama üle me maa. Alul sadas rohkem põhjarannikul. Ida-Virumaal oli tegelikult juba vanas aastas maa valge nagu ei mujal, ning 4. jaanuaril oli sõit Narva suunal juba nagu Lapimaa pilt-postkaart, puud paksu piparkoogi-glasuurikihi all. Ei saanud pilti teha, olin roolis. Ämmal (ja ta koeral) olid Kohtla-Järvel arstiajad (või „arstile number“, nagu ta vanaviisi ütleb) ja mul tuli takus. Pealegi sõitsin kahes rattarööpas, mis lumisel maanteel ja nendest niisama välja hüpata ei tihanud.
Aga mäletate, mis läinud aastal Eestis oli? Või pigem mida ei olnud. LUND. Kui välja arvata paar üksikut suvalist kirmekest, ei olnud Eestis möödunud talvel üldse lund! Ei suusatatud, ei kelgutatud. Tundsin kaugel kühveldades eestlastele väga kaasa.
Keskkonnaagentuur (nii Facebookis kui Instagramis) andis teada, et „aasta 2020 oli esialgsetel andmetel Eesti kliimaajaloo kõige soojem aasta“. Ühtlasi oli ka Euroopa kõige soojem aasta kliimaajaloos (on record). Mäletate vast, kuis Soomes ja Rootsis oldi ka hämmingus. Ning läinud aasta oli kogu Maa teine soojem aasta, 2016. a. kannul. Need viimased faktid pärinevad NOAA ehk USA National Oceanic and Atmospheric Admistration võrgulehelt.
Sellest too ülevoolav rõõm lume ja külmakraadide saabumise puhul! Ja veel koroona-ajastul, kui ometi tohib õues ja isegi suusamäel rassida. Vähemalt Eestis... Ainuüksi pealinnas on olnud alla nulli 17 päeva järjest, lund parimal päeval 23 cm ning nädal tagasi saabus võimas lumi ka saartele. Niisiis pole hetkel ainsatki paika Eestis, kus maa oleks must. Isegi Vilsandil 12 cm, Ristnas 19 cm, Kihnus 15 cm.
Ja mismoodi see kingitus saabus? Tuttavalt, Ontario moodi! Või õigemini suur-järvistule (Great Lakes) kohaselt kõikidele paikadele, mis järvedest allatuult ehk idakallastele jäävad. Selle nimi on JÄRVEEFEKT (lake effect snow), meil siin aga antud juhul MEREEFEKT. Seda kahjuks ei juhtu meil nii tihti kui suur-järvistu kallastel, sest selleks on vaja nimelt kirde- või põhjatuult, mis külma õhu üle soojema Soome lahe merevee liikuma paneb. Tekivad pilved, mis toovad rannikule lund! Efekti toimimiseks peab antud veekogu mõistagi ka jäävaba olema.
Seekordne külmahari saabus tõnisepäeval, 17. jaanuaril, kui sündis selle talve uus külmarekord. Õhutemperatuur langes tol ööl sisemaal -25 kraadi ümbrusesse. „Viimati oli ilm nii külm 2019. aasta jaanuaris,“ teatas ilmateenistus.
Esialgu lumekaardi sentimeetrinumbrite järgi Kirre juhtis Kagu 35-30, nüüd lõpuks vahetati kohti. See on tugitooli suusatajale üks mõnusaim sport, jälgige ise: www.ilmateenistus.ee > ilmavaatlused > vaatlusandmed > „sademed ja lumi“ ehk lumekaart.
Kui pikka pidu antakse? Noo, täna hommikul (21.01) kella 5 järgselt läks Sõrve säärest üle nulli ja punased- ehk sulanumbrid liiguvad sealt muudkui edasi edelatuule tiivul. Juba on säärest jõutud üle põlve. Roomab nagu rästikumürk südame poole. Kas keegi saaks sulgeda tuiksoone mandrile?! (Teatraalne liialdus, vabandage!) Praegu lubab nädala jagu looklevat punast joont graafikul, tähistamaks ülenulli seisu, kuid õnneks mitte ülearu kõrget. Ja ühtlasi mitte vedelasademelist, ütlevad norrakad, keda me usaldame. (Eestlased järgivad lisaks oma riigi ilmateenistusele truult ka n-ö norrakaid ehk Norra Meteorologisk institutt'i (www.yr.no) andmeid. Räägitaksegi sellest, „mida norrakad lubasid“.)
Ootame ja loodame, et sama toredaid lumepäevi ootab ees. Sügis algas enneolematult agara talisupluslainega, nüüd räägitakse uudistes, et poed on suuskadest-uiskudest tühjaks ostetud. Ka Nõmme spordikeskuse laenuletti tekib nädalavahetustel järjekord, mis ümber maja ulatavat (tuleb ikka hoida 2 m vahet). Tütre jooksu- (hetkel suusa)treener Mati lohutas äsja videvikus rajale asudes, et: „need mõned soojakraadid tee midagi, kõva põhi on all“. Mati on sama usaldusväärne kui norrakad. Rahunesin silmapilkselt.
Riina Kindlam, Tallinn