1. oktoobril tähistas Heldia Estam (sünd. Naelapea) Tallinnas oma 80. sünnipäeva. Sünnipäevalaps on elanud õige mitmes paigas — Tartus, Tallinnas, Geislingenis jt. Saksamaa linnades, aga ka New Yorgis, Los Angeleses ning USA pealinnas. Jõudis viie aasta eest tagasi kodumaale, elades alguses Otepääl ja jõudes lõpuks täisringiga tagasi Tallinna, kust ta lahkus 1944. a. septembris põgenikelaeval. Elas viimasel ajal korteris, mis asub vaid mõnesaja meetri kaugusel 1944. a. kodust.
Kui tundliku hingeeluga inimene on sunnitud lahkuma kodumaalt, on võõrastes suurlinnades elamine vähemalt osaliselt piin (põgenikelaagritest rääkimata), mitte unistuste täideminek. „Sunnitud lahkuma“ — need on võtmesõnad.
Mõeldes tagasi oma elu algaastatele, kirjutab Heldia Estam: „Ilus lapsepõlv, noorus, Eesti.“ Sõna Eesti on ta ise alla kriipsutanud. „Oli õnn sündida-elada minu arvates võrratus Eestis.“ Kuidagi ei unune rahvuslikult meelestatud eestiaegsed õpetajad (Eestis lõpetas ta Inglise Riikliku Kolledzhi). Ent õnne asemele tuli äkitselt stalinistlik luupainaja. Juubilar ütleb, et tema elu lõigati pooleks 16-aastaselt.
Ainsaks pelgupaigaks osutus liitlaste poolt puruks pommitatud rusudemaastik Saksamaal — Eesti saatuse eest suuresti vastutav riik, okupantide maa. Isegi Saksamaale pääsemine polnud kerge. Nagu mitmed teised alused sel tormisel septembrikuul 49 aasta eest, sai temagi laev — RO 22 — torpeedotabamuse nõukogude lennukilt. Laevapumbad suutsid seda siiski veepinnal hoida. Olles pääsenud surma suust, algasid Saksamaa aastad. Õnneks saadi tuge kaasmaalastelt.
Heldia Naelapea lootis arstiks saada, alustades õpinguid Stuttgarti Ülikoolis. Abiellumine Jüri Estam (seenioriga) ja kolme lapse üleskasvatamine tõid tema ellu hoopis teistsugused kohustused. Jüri Estam päästis Heldia uppumis- ja külmumissurmast, kui ta noor abikaasa Saksamaal kahe laeva vahele sügavasse vette kukkus. Kui neid poleks märgatud, oleksid mõlemad hukkunud. Jälle tegutsesid kaitseinglid!
Saksamaal paluti Heldiat eestikeelse ajalehe kirjutiste korrektuuri lugeda, sealt algas tema ajakirjaniku tee.
Selleasemel, et teistele meditsiinilist abi osutada, sai Heldia Estamist hoopis paljude arstide ja õdede tänuvõlglane. 1958. a. parandas maailmakuulus kirurg Walt Lillehei Heldia Estamil tõsise südamerikke. Tollal oli südamekirurgia alles lapsekingades. Heldia oli esimene eestlane, kes sellise operatsiooni läbi tegi. Eestisse või Saksamaale jäädes ei oleks tal olnud pääsu varajasest surmast. Lillehei assistendi nimi oli dr. Gott. Heldia küsib oma ülestähendustes: „Kas pelgalt kokkusattumus? Kas polnud tegemist Jumala saadikutega?“
Järgnesid paarkümmend aastat Kalifornias. Ise oleks ta soovinud elada põhjamaisemas kliimas. Heldia on jäänud hingeliselt DP-seisusesse sisuliselt kogu eluaeg: „Rong ei viinud kunagi tagaigatsetud jaama nimega Eesti.“ Ta lisab, et lapsed on talle õnne toonud. Lohutust pakkusid ka sõprussuhted Los Angelese eestlastega. Sealne Eesti Maja ning seltsielu olid kui eesti saar, kui „miniatuurne Eesti“.
1978. a. suri Heldia Estami abikaasa Jüri. Ta hoolitses seejärel oma mehe vanemate eest, nii nagu ta hiljem ligi 20 aastat oma emale pühendas. „Vanurite põetaja“ — see on kindlasti üks Heldia Estami ametinimetustest, aga sellele lisanduvad mõnevõrra uhkemad tiitlid — andekas fotograaf, toimetaja ja väikest viisi poetess. Ajaleht Vaba Eesti Sõna ja naisteajakiri Triinu on sageli avaldanud ta kirjutisi, Heldia Estam kuulus ka viimase toimetuse kolleegiumisse. Korp! Indla tegevus ja selle liikmed on samuti rikastanud Heldia Estami elu.
Viis aastat tagasi õnnestus Heldia Estamil pääseda lõpuks tagasi sünnimaale. Saatuse kibemagus iroonia, kui saad veeta vaid lapsepõlve ja vanaduse oma unistustemaal. Aga Eestile on ta kogu aeg kaasa elanud ning alati ustavalt kandnud Eestit eneses.
Heldia Estami tugevamaid külgi on tema elujaatav suhtumine, tema „elan vital“. Juubilari väljendid aukartusest elu ees või pieteedist tunduvad tema suust tulles täiesti loomulikena. Samas pole ta olnud mingi „kuivik“ ega moralist, vaid lihtsalt tavaline inimene ja seltsiv inimtüüp. Usk Jumalasse on kindlasti üheks alustalaks, millele tugineb Heldia vaikne (aga mõnikord ka pulbitsev) elurõõm. Usk Jumalasse ja armastus Eesti vastu — see ongi tema põhiline kreedo. Ilmselt meenutab iga inimese elu natukene ameerika raudteed, aga Heldia Estami oma on olnud eriti suurte tõusude ja langustega. Lisaks sõõmudele kibedaist karikatest on ta saanud maitsa ka palju elurõõmu. Eriti jäävad talle meelde Ameerika Hääle juures töötatud aastad 1980-ndail, tänu „õnnestuvale kontaktile Eestiga, mis püüdis vabaduse poole“.
Olles lõpetanud Inglise Riikliku Kolledzhi Eestis, sai Heldia 1965.a. AA diplomi fotograafia alal ja jätkas ajakirjanduse ning võrdleva kirjanduse õpinguid Kalifornias 1970. ja 80-ndatel aastatel.
K.a. 22. septembril, täpselt 49 aastat pärast Eestist lahkumist, tabas Heldia Estamit insult (ajurabandus) ja ta viibib praegu jälle seal, kus ta elu jooksul nii sageli viibinud on – nimelt haiglapalatis. Aga tegelikult tahaks ju, et ta jätkaks luuletuste kirjutamist ja fotode klõpsutamist — tegevused, mida ta on jätkuvalt harrastanud, ka viimasel ajal. Sünnipäevalapsele võib siis soovida palju õnne, aga ka head kosumist raskest haigusest.
Ilmutus
Oh, mis ümmargune ilus
päikeses helkiv lomp.
Tuvi seisab porilombis paljajalu,
nokk vees,
kustutab janu.
Lomp elavneb, saadab kerge ringlainetuse
loigu suletud ääremailt
kuhu? Kas lõpmatusse?
Korraks nagu välgataks lõpmatuse nägu...
Milline mõnusmuhe pale!
Kelmikalt piilub naljakat janunejat
eetri õhukese kardina tagant.
Heldia Estam Naelapea
juuli 2000
Heldia Estamile mõeldes
Arvamus
TRENDING
