Eesti üheks suuremaks mureks on viimastel aastatel ülemäära suur väljaränne. Lähevad seiklushimulised noored, aga ka kogenud spetsialistid. Paljud ongi jäänudki välismaale elama. Oled nüüd pikemat aega Kanadas viibinud ja lähed sel aastal koju tagasi. Kuidas Sina näed selle probleemi asetust ja lahendust?
Probleem on täiesti olemas ja ma ei salga, et saan ka minejatest aru. Eesti on ilus ja armas maa, aga kohati tundub, et see on nagu kodu, kus ei ole piisavalt armastust ega hoolimist järele jäänud. Mulle vähemalt siit ei paista, et inimene oleks Eestis prioriteediks number üks. Mis kasu on sellest, kui väljapoole paistab kõik kaunis, korras ja võlavaba, kui samas on omad – need „meie inimesed“ – hädas, tihti ka näljas? Nagu eesti ajakirjandusest lugesin – umbes 41.000 last nende seas... Võiksime küsida, kui võlavaba on selline riik oma inimeste osas?
Ma usun, et kui inimene kogeb rohkem armastust ja hoolt, pingutab ta oma püksirihma ikka edasi ja jääb paigale. Muidugi peab selline hool ja armastus väljenduma ka turvatundes ning arstiabi kättesaadavuses.
Kas Kanadas elatud aeg on valmistanud Sulle üllatusi ja rõõmu või ka pettumusi? Kumba rohkem?
Kord instrueeriti Eestisse minevaid ameeriklasi selliselt: „Mida tagasihoidlikum on teie ettekujutus, seda kergem saab teil olema!“ See on tõsi, ometi on aga kerge selle vastu eksida!
Paberilehes Eesti Elu.
