Eesti Elu:[i]Enamik Su filme jutustavad Sinu isast, kes suri, kui olid veel väike. Mida Sa temast mäletad ning kuidas on see perekondlik Eesti taust Sind mõjutanud?
Helga Merits: Mul pole oma isast mälestusi. Kui ta suri, olin just saanud kolmeaastaseks. Teadsin tema kohta põhiasju, aga see oli ka kõik. Mu ema ei rääkinud temast peaaegu kunagi ning mina ei küsinud. Ma arvan, et lapsed tunnetavad, milliseid teemasid on parem mitte puudutada. Alles täiskasvanuks saades mõistsin, et mu ema tundis piinlikkust, sest isa oli olnud Saksa armees sõdur. Pärast sõja lõppu oli ema pealt näinud, kuidas koheldi naisi, kellel oli olnud suhe saksa sõduritega. Ilmselt tahtis ta ka säästa oma lapsi vääritimõistmisest, juhul kui oleksime oma isa minevikust avameelselt teistele lastele rääkinud.
Vahel ma mõtlen, et mu isa saatusest rääkimata jätmisel on olnud mulle suurem mõju, kui oleks olnud kõigest avameelselt rääkimise korral.
Tuli aeg, kui tahtsin oma isa sõjaaegse kogemuse kohta rohkem teada saada ning tema minevikku paremini mõista. Minu esimene lühidokfilm Kallis Paul põhines tema noorusajal, neil vähestel dokumentidel ja teadmistel, mis mul siis olid. Üritasin ette kujutada tema noorusaega Eestis. Lõpetasin selle filmi kirjadega tema vanematelt, kes igatsesid teda näha sama palju nagu ka tema neid, samal ajal teades, et nad enam mitte kunagi ei kohtu.
Kui ma poleks leidnud oma isa paberite hulgast tema õpinguraamatut, siis poleks filmi Balti Ülikooli lugu sündinudki. Ma polnud midagi kuulnud Balti Ülikoolist ning isegi Balti riikidest huvitatud inimesed ei maininud seda mitte kunagi. Kui ma Balti Ülikoolist teada sain, oli see nii intrigeeriv teema, et tahtsin sellega midagi peale hakata. (Pikemalt Eesti Elu 5. veebr. 2016 paberlehes)