13. november 2012
Helger Lipmaa | FOTO: Erakogu
Tartu Ülikooli krüptoloogia vanemteadur Helger Lipmaa kirjutab, et olukord, kus rahvas vaikides kõike talub, ei saa igavesti kesta.
Kümme aastat varem. Urmas Nemvaltsi prohvetlik karikatuur Postimehes 2002. aasta 6. märtsil. | FOTO: Urmas Nemvalts
https://arvamus.postimees.ee/1...
Täna toimub Tartus meeleavaldus egiidi all «Aitab valelikust poliitikast». Olen meeleavalduse ettevalmistamise tuumikrühmas olnud algusest peale. Tuumikrühma liikmena (aga kindlasti mitte esindaja või eeskõnelejana) kirjeldan järgnevalt oma isiklikku nägemust praegu Eestis toimuvast avalikust arutelust.
Olen üks neist inimestest, kes Eestisse naastes (elasin Soomes ja Inglismaal kokku seitse aastat) sai tugeva kultuurišoki. Selle põhjus polnud mitte niivõrd materiaalne, kuivõrd kultuuriline erinevus võrreldes tänapäevase demokraatliku maailmaga. Kuigi nõukogude ajaga võrreldes on väga palju muutunud, pole Eesti mentaalses mõttes kahjuks suutnud sammu pidada ei meil ega mujal maailmas toimunuga.
Meie nõukogude taust nähtub eriti selgelt siis, kui vaatame valitsuse (ning kahjuks ka inimeste) suhtumist riigi funktsioonidesse. Kuidas muidu seletada seda, et inimesi, kes ei mõtle täpselt nii nagu partei/valitsuse joon käsib, nimetatakse radikaalideks? Või seda, et «intellektuaalist» on saanud valitsuse suus sõimusõna, samamoodi nagu Nõukogude Liidu ajal?
Intellektuaale ehk iseseisvalt mõtlevaid inimesi on diktatuuririigid ajaloos alati kartnud, see on päädinud erandjuhtudel nii raamatute põletamise kui ka haritlaste massilise tagakiusamisega.
Kahjuks on Nõukogude ajalugu koos meie enda Eesti võimu ajupesuga («kes ei ole meie poolt, on meie vastu») tekitanud olukorra, kus rahvas vaikib ega löö poliitikas kaasa. Nii nagu Nõukogude Liidus, nimetatakse ka tänapäeva Eestis valitsevale korrale vastuvaidlejaid vaenlasteks, ainult et vaenlase definitsioon on muutunud: «fašistide» ja «kapitalistide» asemel kasutatakse sõnu nagu «venemeelne», «vasakpoolne», «punaprofessor» või vana hea «intellektuaal».
Poliitikud teavad väga hästi, et inimestele silte kleepides saab neid vaikima sundida. Vait olevaid inimesi on lihtsam juhtida. Inimesi, kes peale poliitikute valede uskumise neid ka teistele peale suruvad («ärge kritiseerige, meil läheb Eestis kõik hästi»), on eriti lihtne juhtida.
Kuigi viimase aasta jooksul on palju muutunud, ei ole toimunu tähenduslik aspekt mitte riigivõimu teistsugune käitumine – samasuguse ülbuse ja valelikkusega on meid juhitud juba kaua. Väga kaua on jälgitud, et keegi ei oleks poliitiliselt «partei joone» vastu. (Soomes elades jäi mulle kirkalt meelde, kuidas Eesti sisuliselt keelas ära Iraagi sõja vastase demonstratsiooni ning tuttavad eestlased tulid Helsingisse meelt avaldama.)
Oluline on hoopis see, et inimesed on hakanud valitseva olukorra vastu protestima ning oma õigusi nõudma. Tooksin siia näitena ACTA-vastased protestid ning õpetajate ja arstide streigi, millele lisanduvad praegused meeleavaldused. Arvan, et neile peaks lisanduma ka inimeste streik või meeleavaldus, kus me lihtsalt nõuame, et meid inimestena käsitletaks.
Ma loodan, et see aasta jääb tähistama Eesti ajaloos uue ajastu algust. Aasta, mil algas tegelik diskussioon ja dialoog võimu ja inimeste vahel.
Seetõttu on oluline, et meeleavaldused ei lõpeks praegu, aasta enne valimisi – nagu poliitikud seda ilmselt loodavad –, vaid et alanud väitlus jätkuks, kaasates endaga järjest rohkem inimesi. Minus on tänavu tekkinud lootus: veel aasta tagasi arvasin, et ajakirjanduses esinemine niikuinii midagi ei muudaks. Tahan loota, et see ei ole asjatu.
Tänasel meeleavaldusel väljendavad erinevad inimesed oma kannatuse katkemist. Eri inimestel on selleks erinevad ajendid ja põhjused. See artikkel siin on minu lugu, teiste inimeste (lühemad) lood on saadaval aadressil http://aitabvaledest.blogspot.... ning arvata võib, et neid lugusid tuleb sinna vaid juurde.
Rõhutan, et tegu on täielikult mitteformaalse ühendusega, kuhu kuuluvad lihtsalt inimesed, kellel on mure meie riigi käekäigu pärast.
