Jüriöö mässust on möödunud palju aastaid (kes viitsib, rehkendagu välja, palju neid 1343. aastast tänaseni saab), kuid eesti rahvas peab seda jätkuvalt meeles, sest sel päeval on nende jaoks eriline tähendus. Sel ööl süttisid tõrvikud, mille helk tõotas vabadust orjastatud rahvale ja mis kuulutas kadu ning hävingut ikestajaile. Ja kuigi see ebaõnnestus ning lõppes maarahvale kurvalt, ei kustunud tõrvikute kuma rahva südamest ega hävinud vabadustahe.

Ei usu, et ma palju liialdan, kui lausun, et selle öö kordusetendus toimus möödunud laupäeva õhtul, jüriööl, Tartu College’i saalis. Jah, see oli teistsugune, sootuks teistsugune, kuid sama mõjuv. See polnud jüriöö, vaid Jyri-öö (pidagem erinev kirjapilt selgesti meeles). Ja see polnud lausa mäss, kuid ülestõus — jah, seda küll, seda kindlasti. Saksad jäid suremata, mõisad põletamata, kuid tõrvikud — ah, kuidas need loitsid ja leegitsesid!

See õhtu oli pühendatud kadunud luuletaja Jyri Korgi mälestusele. Tema luulet ja laulutekste esitasid kolm hästituntud estraadikunstnikku, kelleks olid meie oma Andres Raudsepp ning Ell Tabur ja Urmas Kärner New Yorgist. Neile lisandusid luuletaja poeg Mauno akordionil ja Raoul Langvee löökpillidel. Saateinstrumentideks kasutasid Andres ja Urmas kitarri, kuid peamine rõhk oli elaval sõnal, nii laulmises kui etlemises. Kavajuhiks ja -koostajaks oli Andres, kes sedapuhku demonstreeris oma meisterlikkust mõlemal pinnal. Huvitava ja omapärase kavalehe oli koostanud Peeter Kiik Baltimore’ist, Jyri kodulinnast. Kvaliteetse helisüsteemi paigaldamisel olid suured teenel Allan Liik’il.

Jyri Kork on avaldanud vaid ühe luulekogu „Lauljad klaasmere ääres“ ja seda juba aastal 1958, kuid on selle ainsa kogu najal läinud kindlalt meie kirjanduslukku. Kuid tal oli veel teine eriline talent, mida on vaid vähestel, ja see on heade ning kaasakiskuvate laulutekstide loomine. Jyri oli selles osas ainulaadne (ütleksin — ainus‚ kui söandaksin solvata Imps Mikiveri) ja ta ei tõrkunud seda talenti rakendamast. Kes kahtleb, küsigu skautlikelt noortelt, kes on tema sõnadele loodud hoogsaid viise korduvalt laulnud.

Kava oli koostatud osavalt ja vaheldusrikkalt. Vaheldusid esinejad, vaheldus laul ja etlemine; ainus, mis ei muutunud, oli kogu kava läbinisti jyrilik ilme. Meeleolud liikusid lapsepõlvest noorusarmastuse poole, läbisid mitmed aastaajad ning jõudsid esimese osa lõpuks ülemeelikusteni, kus näiteks opereeriti eestlaste seksihirmust välja r-täht, mis muutis selle sõna pubikule tunduvalt vastuvõetavamaks. Unustamatuks jääb ladina ameeriklaseks riietunud Urmase „Besame mucho“, mille Jyri oli eestikeelseks saunaserenaadiks kohandanud. Ja esimese osa lõpunumbris värvati publiku hulgast parema efekti saamiseks järveneid ning teda teiselt kaldalt imetlev kunstnik.

Teine osa algas märksa tõsisema noodiga, oli ju uljast noorukist vahepeal sõdur saanud — ja sõjainvaliid. Avaetlemiseks oli kõigile kolmele valitud mõjuvad palad, mida esitati suure veendumuse ja sisseelamisega. Igielavast kadakapuust tahutud hulkurikannel pandi helisema. See meeleolu jätkus ja süvenes, kulmineerudes lõpupalades, kus eelpoolmainitud skaudilauludes publik kaasa tõmmati. Neid oli tervelt pool tosinat, mille tekstid olid välja jagatud ja mis muutsid kogu etenduse vaata et rahvuslikuks demonstratsiooniks. Need laulud tõid paljudele skautidele ja gaididele, nii endistele kui praegustele, palju nostalgilisi mälestusi ja lõid võimsa lõppefekti. Ühe laulu puhul kutsus Andres mikrofoni ette laulu juhtima oma abikaasa Marga, kel sellega seoses hurmavad mälestused. Rõõmustavalt viibis kohal ka Jyri abikaasa Piret, kellele ühiselt edastati sünnipäevaõnnitlused.

Kui kogu õhtu juures üldse midagi kritiseerida, siis üht häirivat pisiasja, et üks osalistest jäi tähelepanust õigustamatult kõrvale. Et trummar Raoul Langvee nimi puudus kavalehelt, oli tõenäoliselt tingitud asjaolust, et ta võeti hulka n-ö viimasel minutil, kui kavaleht oli juba trükitud. Kuid seda iluviga saanuks etenduse vältel paari sõbraliku sõnaga hüvitada. On arusaadav, et etenduse õhinas nii mõnedki vajalikud detailid ununevad, kuid kahju on sellest siiski.

Kui meeliköitvast atmosfäärist õue astuti, tervitas rõske ilm, mis kedagi ühegi mere äärde ei meelitanud, kuid klaasmere ääres oli olnud soe ja hubane. Ja Kuld-Lõvi kabareest (ka see väljend on Jyri pärandus) oli kahju lahkuda. Ma ei armasta end väljendada superlatiivides, sest ükski asi pole nii hea, et seda paremini teha ei saaks, kuid seekordne Jyri-jüriöö oli oma meeleolult perfektsusele väga ligidal. See oli minu kogemuses haaravaim omakirjutatud nekroloog, mille esitamisel ustavad sõbrad südameverega kitsid ei olnud.

Eestlased Kanadas

TRENDING