Issand, kui asjalik ja ametlik! Ja pisut tärgeldatud. Kas tõesti mina kirjutasin need read? Lubatagu mul end korrigeerida ja kõnelda, mis tegelikult juhtus. Juhtus, et meie kahetsusväärselt napil kontserdipublikul (vaevalt 40 hinge) oli harukordne võimalus nautida kahe noore kunstniku võrratut musitseerimist. Kaks ammust kooliõde-venda, kes pärast aastatosinat juhuslikult Torontos kohtusid, kuid mängisid, nagu oleksid kõik need lahuselatud aastad koos harjutanud. Mängisid aprilliilma soojaks, nagu pianist poolnaljatades tähendas. Pärast selgus, et ilmale polnud see suurt midagi mõjunud, seda enam aga kuulajaskonna südameile.
Kava esimese osa ülesehitus tundus kavalehte vaadeldes pisut ebatavaline: avanumbriks ultramodernne Arvo Pärt, seejärel vanameistrid Bach ja Brahms. Kontserti kuulama asudes see võõrastus hajus. Pärdi Fratres mõjus oma moodsast kuuest hoolimata kuidagi pidulikult, selles oli midagi ürgselt arhailist. Selle pala esitamine oli nagu mingi põlise rituaali täitmine — enne ei saa sõjateele asuda, kui on hiies käidud ja urikivi juures ohver antud. Ja sõjatee algaski tshello soolopalaga, milleks oli Bachi Prelüüd d-duur süidist nr. 6, mida Rostopovitsh olevat nimetanud tshello-sümfooniaks. Seejärel esitas pianist Brahmsi Intermetso es-duuris, mis rajatud shoti rahvalaulule ja mida helilooja on hellitavalt kutsunud oma hinge hällilauluks. Just sellisena jõudis see Lingiene delikaatses tõlgenduses publiku kuulmenahkadeni. Esimene osa lõpetati mõlema kunstniku koostöös Brahmsi e-moll sonaadiga, mis oli kogu kava ulatuslikem ja võimsalt meeldejääv number. Selles helitöös kajastus ka teataval määral Brahmsi käeulatus Bachile, kelle Kunst der Fuge oli talle loominguliseks inspiratsiooniallikaks.
Pärast vaheaega traditsioonilise kohvi ja kringliga jätkus kava, mille teine osa oli pisut vaheldusrikkam. Koos esitati Faure Eleegia c-mollis, millele järgnes Kodaly Sonaat op. 8 soolotshellole. Sealt edasi lühiekskursioon kodumaale Heino Elleri g-moll prelüüdiga. Siis klaverisoolona Chopini paljukuuldud ja hästituntud Fantaisie-impromptu ning lõpunumbriks Schumanni Adagio ja allegro as-duuris, op. 70. Faure palas oli tshellistil võimalus demonstreerida oma instrumendi vallutavalt laulvat tooni (Pere cantabile on hiilgav ja meeliköitev). Kodaly helind on tehniliselt nõudlik ja esitab interpreedile võimsa väljakutse, mis vastu võeti ja väärikalt läbi viidi. Eller oli kodumaiselt armas nagu ikka, kuid Chopini ülituttava helindi esitas Lingiene mingi erilise värskuse ja seesmise kirega, arvatavasti tingituna asjaolust, et see pala oli pühendatud ta isale, kes ikka loodab, et tütar täielikult muusika juurde tagasi pöördub (milline hea ja arukas isa mõnel inimesel ometi võib olla!). Schumanni romantilises lõpunumbris laulis tshello veelkordselt, teenides välja tugeva aplausi ja lilled. Ning siis lisapalaga, milleks oli Saint-Saens'i Luik, veel viimane hinge silitamine, ja oldigi uuesti rõskes aprilliilmas tagasi, mis aga enam nii rusuvalt ei mõjunud. Südamed olid korralikult köetud.
Kui midagi üldse kritiseerida, siis võiks ju tagasihoidlikult nuriseda väljakuulutatud kontserdi nimetuse üle. See oli kahtlemata midagi muud kui ainult tshellomuusika pärastlõuna. Oleme harjunud klaverit pidama vaid saateinstrumendiks, kuid tegelikult oli siin mitmel juhul (Brahms, Schumann, Pärt) tegemist tshello ja klaveri duetiga. Eriti Pärdi helitöös oli klaveril vaata et prominentsem roll kui tshellol.
Tuleb järjekordselt tänu avaldada Tartu College'ile, kelle muusikaprogrammi raames äsjane kontsert toimus. Samuti Ilmar Heinsoo stipendiumifondile, mille toetusel André Torontos õpib. Ning loota, et mõlemat andekat muusikut Toronto kontsertlavadel edaspidigi näha-kuulda saab. Nagu Triin põgusas jutuajamises mainis, ei ole see võimalus välistatud. Jäägem siis ootama. Esialgu aga head ja õnnelikku reisi kodumaale!