Eesti helilooja Veljo Tormise (sünd. 1930) kohta ilmus USA-s sel aastal tähelepanuväärne raamat, mille autor on ameerika muusikateadlane prof. Mimi S. Daitz. Teatavasti on Veljo Tormis eesti rahvamuusika vanima vormi – regilaulu – üks suuremaid uurijaid, taaselustajaid ja selle elementide kasutaja oma rikkalikus ning mitmekordselt auhinnatud heliloomingus. Tormist tsiteerides: „Mitte mina ei kasuta rahvalaulu, vaid rahvalaul kasutab mind.” Teos annab põhjaliku ülevaate Tormise elust ja tööst, lisaks ta loomingu analüüs, lähtudes niihästi muusikateoreetilisest kui etnilisest vaatepunktist. Ulatuvad ju eesti rahvamuusika juured tagasi kaugesse soome-ugri ühiskultuuri. Veljo Tormise ja tema maailma tutvustamiseks mitte-eesti publikule toob autor ära ülevaate Eesti ajaloost alates 1054, eriti esile tõstes eesti pikaajalist koorilaulu traditsiooni ning laulupidude osa selles.
Eeltoodu üksi on põhjalik uurimistöö, aga raamat on veelgi enam: selles pole ainult sõelutud fakte (mis? kus?), vaid on analüüsitud lugejat kaasahaarava huviga faktide tagapõhju – miks? kuidas? Raamatule annab erilise väärtuse autori sisseelamine eesti kultuuri ning eesti olemusse, kus ta tutvustab muu hulgas eesti keele omapära ja selgitab, miks meie keel on läbi sajandite vintsutuste püsima jäänud. Autor puudutab suure arusaamaga ka poliitilise ajaloo keerdkäike Eestis ja ta naabruses ning nende mõju rahva hingeelule.
Huvitav on lugeda Tormise noorpõlvest, perekonnast ja sugupuust, edasi tema muusikaõpingutest Eestis ja hiljem Moskva konservatooriumis. Seal tutvub Veljo nimekate vene muusikategelastega, kes andekat noormeest edasi aitavad, teiste hulgas Dmitri Shostakovitsh. Põhjalikult käsitleb autor Tormise helitööde saamislugusid ja nende esitamisi kontsertidel ja laulupidudel. See osa annab ühtlasi hea ülevaate eesti muusikaelust – tema rõõmudest ja muredest – nii Nõukogude korra all kui esimestel aastatel peale taasvabanemist. Siin on mõndagi, mis sunnib revideerima tavapärast must-valget arusaama minevikust. Südamlikult kirjeldab autor Veljo Tormise perekonnaelu, eriti ta abikaasat Lead, kes on tänini olnud Veljo kirjanduslikuks nõuandjaks (laulude tekstid).
Märkimisväärne on Tormise muusika kasvav kuulsus välismaal, eriti koorijuhtide ringis. Esimene teadaolev Tormise muusika esitus USA-s toimus 1979 Californias. 18 aastat hiljem, mais 1997, kutsuti Tormis esimest korda USA-sse, Portlandi (Oregon), kus toimus Tormis Festival viie ameerika koori osavõtul.
Võib küsida, millest tekkis autoril selline huvi ühe kauge rahva ja tema muusika vastu. See oli aastal 1990, kui Ms. Daitz võttis osa 2. ülemaailmsest koorimuusika sümpoosiumist Stockholmis, kus tehti kõrvalreisid Tallinna ja Helsingisse. Stockholmis kandis World Youth Chorus ette Veljo Tormise helitöö „Raua needmine”, millel oli tema jaoks erakordne mõju. Siit alates asus Ms. Daitz uurima Tormise loomingut ja eesti muusikakultuuri üldse. Ta külastas Eestit mitmel korral, elas 1991. aastal viis nädalat Tallinnas, töötas Tormise ja teiste eesti muusikategelastega koos ning laulis kaasa ka 1994. a. laulupeol.
Raamat on kaunilt kujundatud, paljude haruldaste fotodega. Kaanepildil seisab Tormis õhtusel jääl, arvatavasti Kaberneeme suvekodu ligidal, pikk sinakas vari nagu kellaosuti valgel lumel. Teose lisas on antud Tormise heliloomingu täielik nimekiri, diskograafia ning pikk nimede register. Eriti nauditav on aga juurdelisatud CD, kus 25 lõigul kõlavad väljavõtted Tormise tähtsamatest helitöödest. Kui teil on probleem leida sobivaid jõulukinke muusikasõpradele, siis käesolev raamat on suurepärane lahendus.
