Päevad lähevad praegu teadagi kiiresti lühemaks. Päikesekiired on kulda väärt, tõstes tuju ning tuues elule sära ja soojust. Seda teeb samuti Tõnu Raadiku ja Henn Rebase sillerdav ja kaasatõmbav laserplaat „Päikeselaik” .
Mis asi on päikeselaik? Pöördume astronoomide poole, nagu meie oma maailmakuulus Ernst Öpik, kelle sulest ilmus eestikeelne teatmeteos 1928. a. „Päike uuemate uurimuste valgusel” ja kes seletab, et see on pindala Päikese pinnal, kus valitseb madalam temperatuur kui ümbritsevas — umbes 5000 K, mis pääseb päikesepinnalt paistma tumedamalt, varjuna või umbrana. Sealt see laik — kusjuures aga sel laigul on omapäraks intensiivne magnetväli või suurem külgetõmbejõud kui mujal Päikese pinnal.
Päikeselaiguks saab ka seda valgust pidada, mis hallil päeval pilvedest või aknaruudust läbi tungib ja vaid osa maastikust või toast kirkamaks ning soojemaks teeb.
Eks see olnud viiulivirtuoos Raadikul ja akordioniässal Rebasel teada, kui nad selle valisid 18-palase instrumentaalheliplaadi nimeks.
Üldiseloomustavana sobib selle taevakera — milleta elu ei saaks elada — omapära hästi elujõulise ja särtsaka salvestuse kirjeldusena. Nagu päikesegagi, on siit plaadilt leida energiaallikaid tujutõstvate viiside näol.
Mõni valik kipub Muzaki poole vajuma, aga see on vahest paratamatus instrumentaalmuusika puhul. Kui aga Raadik viiulipoogna tantsima paneb, siis meenutab see Joe Venuti parimaid salvestusi. Rebane omakorda hiilgab just siis, kui ta oma talente tõsiselt ei võta. Tema looming „Lihtne lugu” on just seda — kiirelt liikuv ja lõbus, üleliigsest lõõtsutamisest vaba.
Mõjusid on mitu. Patagooniast teadagi tangosid, Brasiiliast bossa ja samba sensuaalsust, Pürenee poolsaarelt padespannide vallatuid takte, otsa veel ka põhjanaabrite soomlaste tõlgendusi neist muusikavooludest. On põhjanaabrid ju tango (eriti akordioni saatel) omaks võtnud, tõstmaks tuju pikkade pimedate talvekuude kestel. Rebase ja Raadiku sõrmedest tulevad need rahvusvahelised inspiratsioonid ikka kuidagi ainulaadselt ehk eestlaslikult välja. Soojalt ja elusõbralikult.
„Päikeselaiku” on eriti mõnus nautida tänapäevase CD-tehnikaga, mille kaudu on võimalik plaati kuulata nii kaua kui tahad — pole vaja grammofoninõela tõsta, player läheb lõppu jõudes automaatselt algusesse tagasi. Päris mitmel korral seda salvestust kuulates avastasin, et see mängis juba kolmandat või neljandat korda — ja ära polnud tüüdanud.
Just nagu päikesekiiredki, mida eemale ei tõrju keegi, aga millede puudumist paneme kohe tähele.
Halliks ja vihmaseks aastaajaks sobiv ning soovitatud kuulamine.