15. mai õhtul kogunes lootuste ja ootustega täidetud kohalik eestlaskond Göteborgi Linnaraamatukogu teatrisaali. Poolteist tundi hiljem väljusime Göaplatsenile mõnusa sumina ja õnnelike naeratuste saatel. Olime koos nautinud Tallinna teatri Varius etendust „Helisev Viis“ – muusikalist lavastust viie estoonlase saatusest dramaatilisest 1944. aastast saadik.
Ajalooliselt kenasti äratuntav lugu viie saksa okupatsiooniaegse „Landessender Revali“ kaastöölise muredest, lauludest ja naljadest viib Tallinna 1944. a. 9. märtsi pommitamisest põgenemiseni Rootsi. Ilmestatakse siinseid kohanemisraskusi ja selgitatakse Torontosse edasirände põhjuseid. Seal lõpeb lugu peategelaste rõõmsa taaskohtumisega kohalikul iga-aastasel suurüritusel – sügisballil. Vahepeal pillatakse lavalt tuntud nimesid nagu Gert Helbemäe, kes korraldas saksaaegset „Sõdurisaadet“ ja siirdus Inglismaale; Roman Toi, kes valis sealsamas muusikat ja lõpuks maandus Torontos või legendaarne koorijuht Eerik Purje, kes sageli võtab sõna Toronto eesti ajakirjanduses.
Näidendi peategelased on aga Valve, Linda, Rein, Teet ja Priit, ning paindlik klaverisaatja Hain Hõlpus. Eesnimede taga tunneme ilma pikemata ära näitleja- ja lavastajapaari Rein ja Valve Andre, kes jäid Toronto eesti pagulasteatri alussammasteks, ning avastame Teet Koppeli, kes näitles edasi peamiselt Montrealis.
Jäi tunne, nagu oleks etenduse autor ja lavastaja Heidi Sarapuu leidnud üsna täpse tooni ja paraja tõeannuse nii sõjaaegse eesti ühiskonna kui ka meie rootsi ja kanada pagulas-seltskondade lavaletoomiseks. Saame vahel paitatud ja vahel, kus vaja, ka kergelt pilatud. Autor on allikatena kasutanud autentseid helindeid ja paguslaseestlaste endi tekste, näiteks laagrilaule, kirjavahetust, Kalju Lepiku luulet jm, mis on ammu avaldatud ka Tallinnas.
Eriline rõõm oli taas kaasa elada Olaf Kopvillemi (1926-97) paarile unustamatule kupleele, mida ta käis omal ajal esitamas ka Stockholmis ja Göteborgis. Tema duetikaanonit „Tervist, härra Tavaline“ meile kõigile tuttaval ”Vaata Jaaku” viisil, ja veidi keerulisemat „Balli“ (mõlemad tõusikliku matsluse teemadel), esitasid igati tasemel suurepärased komöödianäitlejad Lii Teder (Endla teatrist) ja Peeter Kaljumäe. Juba nende lavaletulek pani rahva kihama ja nihelema. Nende iga silp ja koma loeb, kulmukortsutus on juba draama, ja repliikide ajastamine missugune! Pealegi oskavad nad laulda, Kaljumäe ka klaverit mängida. Puhas rahvusvaheline tipptase – eesti keeles!
Toosama Kaljumäe, kes on Kopvillemi lugusid välja andnud nauditaval DVD-l, tutvustas end järgneval rahvapeol briljantse toostimeistrina-rahvakõnelejana. Rene Soom (Estoniast) kehastas tervet etendust kandvat Reinu ja imponeeris eeskätt oma energia, suurepärase tämbri diapasooni ja nõtke liikumisega. Raivo Mets (Priit) säras oma rahuliku ja täpse olemisega. Diana Dikson (Linda) meeldis eriti tõusikliku rootsi laevamaakleripaari perekonnaabilisena oma eestiliku, tagasihoidliku loomulikkusega. No, oli see üks ilusasti kokkukasvanud ja nauditav ansambel!
Nagu ikka jagati pärast etendust lilli, kinke ja kiidusõnu. Hea oli tõdeda, et ka Göteborgi Eesti Seltsi näiteringi esinaine Aita Veetmohi Päts pidas Variust päris professionaalseks trupiks...
Muide, elame parajasti nagu Kopvillemi renessansi ajastul. Tema lugusid esitati ka Torontos 24. mail toimunud TEAS-i „Ööbik“ Simmareel, mille peateemaks oligi eestlaste saabumine Kanadasse (vt. teisal tänases lehes – toim.).
Aga eriti huvitav olnuks Göteborgis näha „Heliseva viie“ mõeldavat epiloogi, tähendab meie viie estoonlase tagasitulekut Tallinna 1990-ndate alguses. Millise ühiskonna nad siis oleksid küll ees leidnud?
Tegelikult on Variuse tulihing ja alustala Heidi Sarapuu sellele küsimusele juba vastanud, nimelt tükis „Umbsed tõed“, millega Varius oma karjääri alustaski loomeliitude pleenumi ajal 1989 ja edasi.
Ehkki Varius on peamiselt tegutsenud Tallinnas projektirahade najal ja Rahvusraamatukogu kaitsva tiiva all, on esinetud üle maa, aga ka Rootsis, USA-s ja Kanadas. Heidi Sarapuu juhtimisel on esitletud laia ampluaaga kultuuriloolisi teemasid, nagu „Arbujate aegu“, „Tervist, härra Vilde“, aga, nagu öeldud, ka poliitilise alatooniga lugusid.
Põhjala ruumis on neile hästi tuttavad H. C. Andersen, Nils Ferlin, Karin Boye ja Evert Taube. Võime vabalt oletada, et Varius on edastanud kõiki oma teadmisi ja impulsse tasandil, mis kutsub spontaanselt esile just selle naerupuhangu ja õnnehoo, mis pikendab meie elusid vähemalt aasta võrra.
„Helisev Viis“ Göteborgis
Kultuur
TRENDING
