“Alates 1993. aastast on mul täielikud nimekirjad kõigist Eesti 100-aastastest. Ja sellest ajast käin neid kõiki Tallinnas ja Harjumaal isiklikult õnnitlemas. Mujale Eestisse saadan sünnipäevakaardi. Kui tean, siis väliseestlastele ka. Ja Inglismaa kuninganna emale saatsin ka kaardi tema 100. sünnipäevaks. Vastu saadeti kuninglik ingliskeelne tänukiri,” räägib 100-aastaste eestlaste uurijana tuntuks saanud Helje Loopere.
100-aastast inimest nägi Helje Loopere esimest korda oma ihusilmaga just 40 aastat tagasi. Oli üks peretuttav, Rakvere proua Ann Oolep. “Klõpsisin oma nõukogudeaegse fotoaparaadi Smenaga juubilarist mitu pilti, oli teine nii reibas inimene, jaksas aias veel peenraidki rohida. Ja sealt see huvi 100-aastaste vastu alguse saigi,” meenutab Loopere.
Helje Loopere hakkas koguma ajaleheväljalõikeid, kuulas hoolega raadio õnnesoovisaateid, tegi märkmeid. Sama tegi ka Loopere praeguseks lahkunud ema, kellest jäi järele terve kast täiskirjutatud päevikuid, mida Helje Loopere praegu hoolega uurib ja võrdleb andmeid enda omadega. Ikka selleks, et nimekirjad võimalikult täpsed saaksid. “Ega ema spetsiaalselt neid 100-aastaste andmeid kogunud. Tema päevikud nägid välja nii: tõusin kell pool kuus, jõin kohvi, naabrinaine astus läbi, raadios õnnitleti seda ja seda 100-aastast jne. Neid 100-aastasi kogu muu jutu seest välja otsida, see võtab üsna palju aega,” räägib Loopere.
Loopere ei hoia oma nimekirju vaid enda teada. Järjekindlalt saadab ta teateid inimeste lähenevast 100. sünnipäevast nii linnaosavalitsustele, sotsiaalhoolekandele kui ka kirikutele. Oma nimekirjad on Helje Loopere edastanud ka Eesti Vabariigi presidendile.