•
Aastapäevade eest lõpetas Eesti Filharmoonia Kammerkoor oma Põhja-Ameerika turnee, peatudes ja kontserti andes muuhulgas ka Torontos. See oli Tõnu Kaljuste viimane selline ringreis kooriga, mille ta asutas 1981, olles 20 aastat selle peadirigent ja kunstiline direktor. 2001 andis ta koori peajuhtimise üle Paul Hillierile, kes saavutas maailmakuulsuse Hilliard Ensemble dirigendina. Kaljuste ei ole koori tegevusest ennast eemaldanud - huvitunud võivad uurida ta võrgulehte, www.tonukaljuste.com
Neile, kel värskelt mälus EFK kontsertide helid, tuleks kindlasti soovitada kammerkoori värsket salvestust, Baltic Voices 1, koostöös Tallinna Kammerorkestriga, nii nagu siin ka esineti, mis jõudis siia mandrile vahetult enne jõule. See on nende esimene laserplaat Hillieriga, ja ka esimene kavatsetud salvestuste seeriast, mis keskendub Läänemere ja Baltikumi muusikaruumile. Hillieril on kavas Kopenhaagenist Peterburini, Stockholmist Riiani - unustamata muidugi Tallinna - valida selle piirkonna paremaid heliloominguid. Ettenähtud rõhk oleks viimase saja aasta jooksul loodud paremiku viljelemisele, aga kavas on ka nooremate heliloojate käest koorile tellida kompositsioone. Hillier tunnistab, et salvestusprojekt ei saa muidugi olla täiuslik ega kõikjale ulatuv, ikka jääb väärt helilooja ukse taha. Valik on Hillieri isiklik; neil, kes on huvitatud vähemtuntud eesti heliloojate salvestustest, soovitaksin varuda ja kuulata Eesti Raadio poolt salvestatud nüüdisklassika kahte CD’d “Eesti heliloojad I ja II” (2001, 2002).
Hillier on valinud sellele haruldaselt lummavale plaadile Kreegi, Sven-David Sandstrømi, Einojuhani Rautavaara, Veljo Tormise, Arvo Pärdi ja Peteris Vasksi helindeid. Koor on siin helisevaid helmeid lükkinud kaunisse keesse. Viimaselt kolmelt nimetatud heliloojalt on plaadi pärlid, ka maailma esisalvestused. Tormise “Läti burdooni lauludele” annavad koori haruldased bassid sügavalt meloodilise suminpõrina. Kaia Urbi sopranisoolo selle tsükli “Kevade laulus” tuleb samuti esile tõsta.
Läti helilooja Peteris Vasks on aastaid põhjendamata kuulsamate Tormise ja Pärdi varjus olnud. “Dona nobis pacem” peaks ta esiritta tõstma - sügavusklik helind on ka koorile hinge läinud, erakordne esitus.
Einojuhani Rautavaara on samuti vähem tähelepanu saavutanud väljaspool Läänemere ruumi, kui peaks. Siin plaadil “Lorca Suite” - selle lõpuosa Malagueña eriti - on saanud Hillieri ja koori täieliku tähelepanu, tenorid peaaegu et virvendavalt - kord siin jõuga, kord seal õrnusega - annavad viisile ja harmooniale vajaliku ibeeria vaimu ja maigu.
Sandstrømi loomingust on kaks valikut, “Es ist genug” on enamgi kui küllalt kinnitamaks ta võlga Buxtehude Kantaat nr.24-le, samas aga oma isiklikku tämbrit ja värvingut eelkäija loodud viisile andes. “Hear my prayer” laenab Purcellilt tema samanimelise loomingu peateema, kasvades aga tasapisi rootslase enese, ning omapäraseks, aeglaseks itkuks. Väga mõjuv, jälle tuleb nimetada basside kiiduväärt kokkusulavust - nagu üheks hääleks.
Kreegi “Taaveti laulud” on plaadi avanumbriteks, nendega on hea ka tervet plaati iseloomustada - puhas ja polüfooniline, tehniliselt veatu.
Kokkuvõttes on Hillier EHFKga saavutanud sakraalset ilmalisega tasakaalustades haruldase plaadi. Iga kuulamisega - ja neid on olnud allakirjutanul päris mitu - tuleb uus nüanss, uus värving, uus mõnujudin esile. Teatavasti on seda CD’d laialdaselt Põhja-Ameerikas saadaval, ei üllatuks, kui tuleva aasta Grammy kandidaatide esitamisel loeks koorimuusika kategooriast Hillieri, EFK ja Baltic Voices 1 nime.