Oleme elanud Torontos juba nii kaua, et mitmed meie loojate põlvkonnad on igavikku lahkunud. Nende elutöö on aga jäänud meie elu ja ühiskonda siiani rikastama. Üks sellistest rikastajatest on kunstnik Helmi Herman. Ta omandas kunstialaseid teadmisi ja oskusi mitmes õppeasutuses ning täiendas end hiljem pidevalt.
Kunstiteadlane Eda Sepp oma tädi Helmi Hermani näitusel ülevaadet andmas.
Toronto Eesti Maja Kunstikomitee korraldatud mälestusnäitusel 12. ja 13. märtsil oli huvilistel võimalik tutvuda Hermani 20. saj. II poole kunstiarengu etappide ja loominguga, millest õhkus kunstniku ilmset süüvimist loodavasse, millele loomuliku jätkuna järgnes tunnetatu talletamine lõuendile.
Näituse avas Eesti Maja Kunstikomitee esinaine Nora Wallner, tervitades eriti neid külastajaid, kellele kunstnik oli olnud kaasaegne ja hästi tuntud. Järgnevalt vaatles kunstniku õetütar, kunstiteadlane Eda Sepp oma tädi elu ja kunstiloomingut. Sõnavõtust jäi mulje, et eriline soe lähedus on õetütart mõjutanud kunstiga tegelema.
Helmi Herman sündis Abjas 1916.a. perekonda, kus oli seitse õde-venda; gümnaasiumihariduse sai ta Paides. Sõja ajal õppis Riiklikus Kunstikoolis moe ja lavadekoratsiooni alal. Lahkumine kodumaalt katkestas õpingud, mida jätkas Düsseldorfi Kunstiakadeemias ja mille ta lõpetas 1951, siirdudes seejärel oma kahe venna juurde Brasiiliasse. Düsseldorfis olid sealsed akadeemikud pidanud teda andekaimaks õpilaseks kümne aasta jooksul.
Brasiiliast tuli Helmi Herman oma õdede juurde Torontosse ja sidus end siinse eesti kunstieluga. Juba 1956.a. aastal olid tema teosed väljas kunstinäitusel, mis pälvisid meie kunstiarvustajalt kiitva hinnangu. Tookord olid näitusel eksponeeritud kubistlikule ajajärgule omased tööd, kus figuurid ja objektid on kubistlike sugemetega.
Kunstnik elas Torontos kuus aastat, siit siirdus ta 1960. aastal New Yorki, maailma kunstikeskusse, kus ta jätkas Torontos alustatud viljakat loometööd, alustades samal ajal veel skulptuuri- ja keraamikaõpinguid. Sel perioodil tulid tema maalidesse tumedad depressioonilised kujud. Edasi läks areng läbi sürrealismi, mida võis ka näitusel näha nelja suure maali taustal, abstraktsiooni.
New Yorgis läbi elatud metrooõnnetus takistas tal mõneks ajaks liikumist, mistõttu hakkasid aastatel 1965-67 valmima akvarellitehnikas lilleseeriad, millest näitusel oli ka toredaid meisterlikke väljapanekuid. Akvarellitehnika oli meisterlikult voolav ja lilleõied nähtud mitmes meeleolulises miljöös, mis haarasid vaatlejat. Seda voolavat akvarellitehnikat oli ta ka oma tarbeesemelikele töödele andnud. New Yorgis viibides pidas Helmi Herman sidet siinsete kunstiorganisatsioonidega, nii EKKT kui ka Colour and Form'iga.
Uudsetena olid seekordsel näitusel väljas 1960-ndail aastail valminud tööd, mida Toronto publik polnud varem näinud. Seeriana valminud paksul, käsitsi tehtud jaapani riisipaberil akvarellitehnikas loodud maalitud lillekompositsioonid kuuluvad Hermani meistriteoste hulka. Nende keskel oli sobivalt iseloomustavana kunstniku autoportree. Pikas lillemaalide reas äratas tähelepanu kunstniku võime jõuda maalitavale väga lähedale, nii lihtsaid metsalilli anemoone kui uhkeid roose oli eriliselt mõistetud ja vaatajale lähedale toodud.
Kujutava kunstniku elutöö kõrval oli Helmi Hermanil lähedane teinegi kunstiala, aastail 1941-44 laulis ta „Estonia“ ooperikooris.
