20. juunil tähistasid Helmi ja Vilbert Tüll oma 65. pulma-aastapäeva koos sugulaste ja sõpradega Toronto Eesti Majas. Oli tore, et nii palju sugulasi kaugelt Eestist, Ühendriikidest ja Kanadast said osa võtta. Ka ristilapsed Maret Liik, Robert Liivoja, John Pada, Mihkel Tombak, Peet Üksik ja Mark Käärid olid kohal.
Oli rohkesti sõnavõtte ja humoorikaid ettekandeid. Tervitus oli saabunud ka EV aupeakonsulilt Laas Leivatilt. Lembit Nieländer saatis ühislaule akordionil ja Ülle Veltmann valmistas maitsva peolaua. Vähesid näevad oma elus niisugust erakordset juubelit.
Helmi ja Vilbert kasvasid mõlemad üles Harju külas Hiiumaal. Veebruaris 1944. a põgenes Vilbert paadiga Rootsi. Septembris tuli Helmi üht abielupaari oma suure koormaga randa tooma ja sõbranna kutsus teda kaasa laevale: „Hoian sulle paadis oma kõrvale koha. Vilbert ootab sind juba seal.“ Helmil tuli kiiresti otsustada, ja nii kuidas ta oli, ainult seljariietes, omakootud pearätiku ja sokkidega, väike võileivakotike kaasas, läks ta paati. Küll oli pärast kahju, et ei võtnud oma pakitud kohvrit kaasa, milles olid koolis lõputööna valmistatud rahvariided. Nii saabus ta Rootsi ja Jumal tõesti hoidis neid, sest mehed pumpasid terve kahe öö ja päeva sõidu ajal paadist vett välja. Õnnestus veenda saksa allveelaeva meeskonda, kes peatasid „Engse“, et sõidetakse Saksamaale, kuigi sihiks oli Rootsi, kus neid võeti lahkelt vastu.
Vilbert leidis sõprade kaudu, et Helmi oli Rootsis ja kutsus teda kokaks eesti meeste barakki, kus ta oli teetööl Holmsjös. Nii nad said Rootsis kokku. Aga saades teateid Boråsi eestlastelt, kavatsesid ka nemad kevadel sinna sõita. Vilbert sai korteri meeste barakis, mis oli põgenikele antud. Helmi sai „Algosi“ vabrikusse tööle meestesärkide õmblejana ja Vilbert riietepressijana.
Helmi ja Vilbert olid Boråsis üks esimesi abiellunud eestlaste noorpaare. Neid laulatas Rootsi luteriusu õpetaja 23. juunil1945. Tõlgiks oli Viktor Veskimäe, kes oli juba lühikese ajaga rootsi keele selgeks saanud. 25 aastat hiljem Torontos laulatas õp. Puhm neid eesti keeles.
Vahepeal koliti Uppsalasse, sest Vilbert sai teada, et ligidal Märstas vajatakse metallitreialeid ja õpetatakse mehi välja sellel alal.
Kui Rootsis levis teade, et balti põgenikud antakse venelastele välja, hakkasid nad Kanadasse sissesõidu viisat taotlema. Advokaat Härmatare oli korjanud lennukitäie eestlasi, kes olid saanud Kanadasse tööd tekstiilitöölistena. Helmil ja Vilbertil oli õnne! Reedel said nad teada, et üks abielupaar oli haigestunud ja nende asemele otsiti kaht inimest. Nii lahkusid nemad 31. jaanuaril 1949.a. Kanadasse.
Reedel lõpetati Rootsis töö ja esmaspäeval alustati Kanadas Sherbrooke’is jälle tekstiilitöölistena. Seal tuli neil üks aasta töötada,et saada tõend, et nad on korralikult oma aja ära olnud ja võisid siis omal soovil sealt lahkuda. Nad olid kuulnud, et Torontos on palju eestlasi, tööd küllalt saada ja nii otsustati Sherbrooke’ist ära kolida. Aasta jooksul korjatud mööbel viidi rongile ja jälle saadi kokku tuttavatega Torontos.
Helmi sai töökoha kudumisvabrikusse ja Vilbert Inglise firmasse treialina, sest oli Rootsis õppinud metalli treimist. Helmi laulis alguses naiskooris ja hiljem segakooris. Siis sündisid lapsed Anne, Ellen ja Kay. Nüüd on juba lapselapsed: Andres, Lehti, Leiki, Vello ja Troy.
Vahepeal ehitasid nad suvekodu Georgian Bay randa, mis asub Sunnyside Beach’is Meafordis. Vilbert tegi suurema osa ehitustöid ise, kaasaarvatud sisetööd, elektri- ja torutööd. Suvila sarikad ja katuse aitasid sõbrad üles lüüa kahe päevaga. Veel ehitas Vilbert sauna, paadikuuri, kolm paati, kiige, suitsuahju, jm. Krundi ümber meisterdas ta Hiiu omapäraga korendusaia ja värava koos kivist sambaga, millel omavalmistatud Tülli nimesilt. Randa trepiastmed, lillepotid ja patio valas ta tsemendist, kuhu on nii Tülli pere liikmed kui mõned sugulased Eestist jäädvustanud oma sünniaastad ja käe-jala jäljed. Hiljem ostetud kõrvalkrundile ehitas Vilbert väiksema suvemaja. Suvekodu on olnud Tülli perele, sugulastele ja sõpradele kokkutulekute koht, kus suviti terve pere naudib koos käia ning sealt on kõigil palju ilusaid mälestusi.
Helmi ja Vilbert on olnud ka aktiivsed Toronto eesti ühiskonnas, võttes osa Eesti Pensionäride Klubi Torontos, Eesti Etnograafilise Ringi, Peetri kiriku, Toronto Eesti Seltsi ja teiste organisatsioonide tegevusest. Vilbert on üks Hiidlaste Seltsi asutajaliige ja oli ligi 20 aastat varahoidja. Helmi oli Hiidlaste Seltsi Naisringi esinaine ligi 20 a ning 30 a kroonikapidaja. Mõlemal oli suur panus seltsi lipu valmistamisel ning hiiu rahvariietes mannekeenide paigutamisel vitriini Toronto Eesti Maja fuajees. Vahepeal on Vilbert käsitsi valmistanud mitmeid hiiu rõhkusid ja nad on Metsaülikoolis käinud seda kunsti teistele õpetamas.
Täname Taevaisa, kes on neid hoidnud ja kaitsnud. On saadud ilusaid päevi ja aastaid koos olla, isegi kolm korda oma isademaad külastada. On reisitud Kanadas, Ühendriikides, Mehhikos, Rootsis, Soomes, Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, Austraalias ja Uus-Meremaal. Näeme, kuidas nad armastusega teineteist hoiavad ja soovime neile veel heldeid aastaid koos!
Helmi ja Vilbert Tülli 65. pulma-aastapäev
Inimesed
TRENDING
