On tegelikult väga tore teha intervjuu omaenda tütrega. Kolisime Helmiga Eestist ära, kui ta oli 10-aastane, elasime perega algul 6 aastat Ungaris ja nüüd oleme juba üle 10 aasta Šotimaal Glasgows. Praegu õpib Helmi Glasgow Ülikoolis meditsiinilist keemiat ja lõpetab oma doktoritööd.
Räägi paari sõnaga, mida sa täpsemalt teed?
Ma uurin uusi molekulaarproobe. Tahan ka Metsaülikoolis rääkida oma uurimusest ning mille poolest see on tähtis ja innovatiivne. Ma töötan orgaanilise keemia laboris ja me valmistame väikseid molekule, millega saame bioloogiat uurida. Need, mida mina teen, on mõeldud selleks et paremini aru saada splaissosoomist (spliceosome). See on nagu molekulaarmasin, mis on igas meie rakus ja mille tööst me veel väga hästi aru ei saa. Ühesõnaga, maa teen molekule, mille eesmärk on aidata meil selle masina tööst aru saada.
Kas molekulid on nagu spioonid, mis lähevad rakku sisse ja siis annavad meile infot selle kohta, mis seal rakus toimub?
Jah. Mulle meeldib mõelda, et molekul on nagu robot, mille me saadame Marsile. Kui me tahame uurida rakke või Marssi, siis mõlemaga on see jama, et me ei saa minna sinna ise ringi vaatama. Aga Marsile me saadame sellised robotid, millest me teame, et nad ka Marsile jõuavad, koguvad seal vajalikku informatsiooni ja siis selle raadio teel meile saadavad. Kui me saadame molekuli rakku, siis toimib seesama põhimõte – me saadame selliseid molekule, millest me teame, et nad raku sisse lähevad, koguvad seal informatsiooni, mida me tahame ning siis selle informatsiooni meile tagasi saadavad.
Kuidas molekul seda informatsiooni meile saadab?
Erinevatel viisidel. Tavaliselt kasutatakse selleks valgust, fluorestsentsi. Molekulid kiirgavad välja valgust ning me näeme, kus nad on. Teine võimalus on see, et nad reageerivad sellega, mida me tahame uurida. Siis me saame nad rakust jälle välja võtta ja vaadata, mis nendega vahepeal juhtunud on. See ütleb meile, mis raku sees toimub. See on üks põhimooduseid, kuidas me rakke uurime.
Läheme sel aastal koos Kotkajärve Metsaülikooli. Sinu jaoks on see esimene kord, aga me oleme MÜ-st kodus palju rääkinud. Mida sa sellest reisist ise loodad saada?
Sa oled sellest tõesti palju rääkinud! Üks asi, mis mulle meelde jäi, et sa ütlesid, et see on kõige lahedam üritus, kus sa oled kunagi olnud ja seal on kõige lahedamad inimesed koos. Ma tahaksin kohtuda teiste lahedate eestlastega, kes hoiavad välismaal Eesti kultuuri. Kõik see, mis MÜ-s toimub, tundub väga tore – kuidas inimesed on nagu laagris, nad loovad seal üksteisega ülemaailmseid kontakte, ja ümberringi on ilus loodus. See on nagu eestlaseks olemise tähistamine, suur pidu selle auks, et me oleme kõik eestlased.
Sa oled välismaal elanud juba üle 16 aasta. Kuidas Eesti elu sulle kaugelt paistab ja kuidas on olla eestlasena välismaal?
Kõik asjad on kaugelt väga ilusad. Olen üle poole oma elust elanud välismaal, nii et Eestis elamist ma enam eriti ei mäleta. Võib-olla pole ka minu arusaam elust Eestis väga õige. Minu vaade Eestist on, et see on väike tubli riik väga vingete inimestega, kes innoveerivad ja hoiavad oma kultuuri. Innovatiivsus õpetamises või interneti kasutamises või väikeste Eesti idufirmade töös on nii tore. Minu arvamus Eestist on väga positiivne. Eestlasi elab välismaal väga palju ja ma ei ole kunagi ennast tundnud kellegi muu kui eestlasena. Elada välismaalasena Šotimaal on kerge, eriti kuna ma olen ülikoolis – siin on nii multikultuurne. See, et ma välismaalane olen, ei tule mulle isegi tavaliselt meelde, eriti võrreldes paljude teiste välismaalastega minu sõpruskonnas, kes tunduvad mulle palju rohkem välismaalastena kui ma ise.
Sinu erialast on vist väga raske eesti keeles rääkida, kui oled seda võõrkeeles õppinud?
On küll. Ma tegelikult natuke kardan seda MÜ loengut, sest keemiat ja bioloogiat olen ma ainult inglise keeles õppinud, eesti keeles mitte kunagi. Ma pean kogu sõnavara uuesti eesti keeles ära õppima, muidu ma ei suudagi oma erialast rääkida. Teiselt poolt on see jälle tore, nüüd mul on lõpuks võimalus rääkida sellest, mida ma teen, eesti keeles ka oma sugulastele, mida ma siiani pole suutnud teha.
Mida sa teed vabal ajal?
Mulle meeldib süüa teha, matkata ja rattaga sõita. Hiljuti tegin ühe pika rattamatka Šotimaal. Šotimaa on rattamatkadeks väga hea koht, siin on hea rattateede võrk. Ma tegin neljapäevase matka Glasgowst Invernessi, see oli kokku 230 miili (371 km). Šoti mägismaa loodus on võrratu. Olen siin ennegi matkanud, aga see rattamatk oli eriti tore, sest see läks läbi Cairngormsi looduskaitseala ning möödus neljast viskitehasest ja ühest õllepruulikojast. Kahjuks kõiki neid ma ei külastanud – käisin ainult kahes viskitehases.
Helmi Kreinin: „Molekul on nagu robot, mille me saadame Marsile“
Eestlased Kanadas | 20 Jun 2017 | Lea KreininEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
