Maaleht
Foto: Sven Arbet
Helmi Puuri elu oli kaetud nii õite kui okastega. Esimene suur läbimurre tuli Leningradi balletikooli õppima minekuga, sinna valiti ta ainsana Eestist.
1954. aastal, pärast kooli lõpetamist, oli Helmi Puuri esimeseks iseseisvaks osaks ei vähem ega rohkem kui Odette-Ottilie Pjotr Tšaikovski “Luikede järves”.
See osa on teatavasti kujunenud naistantsijatele tõeliseks meistriprooviks, kus nad saavad Odette’ina näidata oma lüürilist poolt ja Ottiliena oma temperamentseid oskusi.
Siit sai ka alguse Helmi Puuri enneolematu menu, saadetuna kriitikast ja ülistustest. Teda mindi vaatama ja temast kõnelesid ka inimesed, kes harilikult tantsu vastu huvi ei tundnud. Näiteks Valdo Pant kirjutas: “1954. aastal toimus eesti rahva ajaloos midagi erilist, sellist, millest sai legend. Balletilava jaoks oli sündinud LUIK, seninägematu, seniolematu oma imelises lihtsuses, säravas siiruses ja lummuses, hingestatud muinasjutulises poeesias. Seninägematu oma graatsias ja väljenduslikkuses. Tantsutehnikast ja tundeväljendist sai väärissulam, vähemastki motiivist sai kujund, vähemastki žestist mõte.”
Aasta hiljem katkestas selle imelise teekonna seljavalu, mis ei lubanud enam kummarduda ega tahapoole painutada. Lülisamba ühes kohas avastati erisus, kus luu oli pehme ning võis painutuste juures põhjustada survet närvile. Just sel ajal läks rahva seas liikvele kuulujutt, mille kohaselt rahva lemmiku pillas tantsupartner tahtlikult maha, et tema selga vigastada. See kujutlus on visalt säilinud tänase päevani. “Midagi sellist pole kunagi juhtunud,” kinnitab Helmi Puur ja lisab, et ta pole kordagi isegi kogemata kukkunud.
Tagasi lavale pääses ta alles 1959. aastal. Taas kriitika ja publiku vaimustuse saatel ning taas Odette’i-Ottiliena “Luikede järves”. Aga järgnesid veel “Giselle”, “Esmeralda”, “Chopiniana” ... kõik suurepäraselt, kõik lühikese aja sees. Sest 1960. aastal haigestus priimabaleriin uuesti, seekord hoopis tõsisemalt – tuberkuloosi.
Komsomolskaja Pravda ajakirjanik kirjutas: “Vabariigi keskhaiglasse viidi ta šokiseisundis, peaaegu teadvusetult... Esialgu ei suutnud arstid isegi vastata küsimusele, kas ta jääb elama.”
Haigus taandus lõpuks ning jälle oli Helmi treenimas. Ning 1965. aasta suvel oli ta taas laval. “Romeos ja Julias”. Uskumatu sai teoks.
Helilooja Lydia Auster mäletab: “Kui algas teine pilt, stseen ammega – Julia esimene etteaste vallatleva tüdrukuna –, milline aplausitorm tekkis saalis! Rahvas tõusis püsti, paljud olid pisarates, me kõik aplodeerisime kuni väsimuseni. Tekkis paus, orkester alustas uuesti. Helmi läks tagasi tooli taha, et korrata katkenud stseeni... Ja jälle – aplaus, lõputuna tunduv aplaus ning skandeerimine. Ja nii mitu korda. See oli saalisviibijate, kogu meie rahva siiras vaimustus ja suur rõõm, et Helmi on jälle tagasi laval.”
Seljahaiguse tõttu tuli Helmi Puuril kolmandatki korda lavalt ära jääda. Lõplikult.
