Henn Põlluaas
Head ajakirjanikud, võtke heaks või pange pahaks, kuid mul on kuulates, vaadates ja lugedes meie meediaväljaandeid ja kanaleid, äärmiselt piinlik Eesti ajakirjanduse taseme pärast. Kajastused ja arvamused on selgelt kallutatud, tõe pähe räägitakse ja võimendatakse mingite poliittellimust täitvate "arvamusliidrite" levitatavaid totrusi, prognoose tehakse isiklike sümpaatiate, antipaatiate ja enda või kellegi teise poolt loodud mõttemullide põhjal.
Eilset Eesti olulisimat sündmust, peaminister Taavi Rõivase umbusaldamist, kajastati õhtupoolikul AK uudistes järjekorras viienda, justkui mitteolulise uudisena, kusjuures näidati ainult Rõivase ennast ja reformierakonda kiitvat kõnet, ülejäänud erakondade sõnavõtte ja seisukohti ignoreeriti. Kella üheksastes uudistes ei olnud valitsusjuhi umbusaldamine samuti uudis, millest oleks esimesena räägitud. Ka Foorumis anti pea pool saate ajast Rõivasele süüdistavate, arrogantsete ja patroneerivate monoloogide pidamiseks.
Sama toimus enamikes teistes meediakanalites. Tasuks oma halle ajurakke kasutada ja mõelda, miks Rõivasele avaldati umbusaldust ja miks tegid seda eranditult kõik riigikogu erakonnad, peale end muidugi taevani ülistava, kuid juba ammu stagneerunud ja ideedepõuas vaevleva Reformierakonna, kes on siiani enda eksimatuses kindel ja endast jätkuvalt suurepärasel arvamusel. Mitte keegi teine paraku nii ei arva. Ju siis ei saa lõviosa meediategelastest sellest aru, või on tõepõhi all väidetel, et nad ongi suuresti võimuerakonna trollid ja käpikud.
Täpselt sama kallutatud on peavoolumeedia juba päris algusest peale olnud USA presidendi valimisi kajastanud uudistes ja arvamuslugudes, kus taevani kiideti üdini korrumpeerunud Clintonit ja mõnuga tallati mutta Trumpi, kes kujutas endas selget vastujõudu korruptsiooni, massiimmigratsiooni, sooneutraalsete peldikute ja koolide ning globalistliku eliidi vastu. OK, kampaania käigus on kõigil oma eelistus, kuid see ei õigusta ajakirjanduse peamise kriteeriumi - aususe ja objektiivsuse unustamist ja eiramist.
Eriti viimased päevad on näidanud meie peavoolumeedia ebausaldusväärsust, suutmatust adekvaatselt tajuda toimuvaid protsesse nii siin kui mujal maailmas, nendest järeldusi teha ja muidugi täielikku, õigele ajakirjandusele omase erapooletuse ja objektiivsuse puudumist. Õnneks on mõned väljaandjad ja ajakirjanikud suutnud professionaalseks jääda ja see annab siiski väikest lootust Eesti ajakirjanduse taseme paranemise suhtes.