Nimel tegid kunagi ühe küla veski viljasalves takistamatult sigadusi rotid ja hiired, kes vähe sellest, et tohutus koguses vilja pintslisse pistsid ja minema tassisid, külvasid terad üle ka oma pabulate ja mida vastikumate haigusetekitajatega.
Viljaveski maine sai kogu selle hoolimatuse ja "toidulisandite" ilmsikstulemisel nii mõnegi pere hommikupudrus mõistagi kenakesti kannatada. Otsustati see asi siis ära lõpetada.
Vana, hoolimatu ja ahne veskimees, kes külarahva teada oli nii mõnegi enda aita kadunud kotitäie vilja rottide kaela ajanud, lasti koos laiskade sulastega lahti. Uus veskimees lõi rotiaugud kinni ja otsustas tuua veskisse kassi, kes sellele jamale lõplikult lõpu peale teeks.
Mitme kandidaadi põhjaliku vaagimise peale valis ta lõpuks välja selle, kes neist kõige parem, tublim ja krapsakam oli ning kes end juba ka varem igal pool suurepärase hiirekuningana oli tõestanud. Kass võeti kostile ja ta asus agarasti tööle. Kõik olid rõõmsad.
Mitte keegi ei oleks osanud aga ette arvata, mis nüüd juhtus. Vana, kibestunud ja tige veskimees, koos oma sama tigedusest turtsuvatest sulaste ja kambajõmmidega võttis nosu täis ja kukkus üle ilma kisama. Levitasid igal pool ka oma lendlehti ja neil õnnestus nii mõnelgi lihtsameelsel pea segamini ajada. Kas näete, kuidas uus veskimees on kohutava jama kokku keeranud? Kujutage ette, ta võttis veskisse kassi! Valet värvi kassi! Valet värvi! Ja kui teravad küüned ja pikad vurrud tal veel on! Ja võttis sellise, kes on enne seda mujal ja ka teistele hiiri-rotte püüdnud. Õudne! Ei selline kass meile küll ei kõlba ja kujutage ette millised need teised kassid veel olid, keda veskimees üldse välja ei valinud. Kohutav! Kuis meie ajal oli ikka kõik ilus ja korras ja kas kujutate ette, kuidas säärane kolehirmus asi rikub kogu meie armsa veski maine nüüd ära! Mis veskimees see uus selline üldse on! Maha võtta, ära ajada, lootis vana tigekott enda kohta tagasi saada!
Ei huvitanud neid see, et kass väga tubli hiirekuningas oli, murdis rotte-hiiri mis mürises ja veski sai endale hea kuulsuse mitte ainult enda ja naaberkülades vaid üle terve ilma. Kõik teadsid, et sellele veskile ja veskimehele võib kindel olla. Ei ole jahu enam vähem ega vürtsitatud hiiresitaga. Kõige lõpuks õnnestus tänu kassil rottide salapaigast isegi nende äratassitud vili kätte saada, mida oli palju rohkem kui algul üldse loodeti. Kõik olid rõõmsad.
Vana veskimees aga pidama ei saanud. Tema jouras edasi ja edasi, kuni terve ilma silmes naeruväärseks jäi ja isegi oma pere ei tahtnud temaga enam pistmist teha. Läks siis ja hüppas alla auku. Kambajõmmid takka.
