Henn Põlluaas
www.DELFI.ee
Foto: Ilmar Saabas

Euroopa Ühendriikide hiiliv loomine on kui mustkunstniku trikk,kus üritatakse riikide suveräänsus jänese kombel kaduma panna.

Võrreldes, mida Euroopa meedia kõige olulisemate küsimustena kajastab ja seda, mille üle Eesti poliitikud ja ajakirjandus debateerivad, on erinevus suur. Kui euroliidus tõstatub üha enam võimu Brüsselile andmise ja Euroopa Ühendriikide loomise teema (mida meie võimuparteide poolt Euroopa Liitu astumise aegadel teravalt eitati ja võimatuks kuulutati), siis Eesti poliitikute seas see käsitlemist ei leia.

Mingit debatti selle üle, kuidas me suveräänsusest loobumisse ja Euroopa föderalismi peaksime suhtuma, ei peeta. Hoolimata sellest, et Eesti põhiseadus, liitumisreferendumi sõnastus ning senine üldine poliitiline konsensus sätestab Eesti püsimise suveräänse riigina. Paistab, et Eesti muutumine Euroopa Ühendriikide kohaliku omavalitsuse staatuses olevaks objektiks pole võimulolijatele oluline ega teema, mida riigi tasandil, ammugi rahvaga koos, arutama peaks. Eurovõlakriisi lahendamist peetakse piisavaks ettekäändeks võimu ja suveräänsuse loovutamisele ja Ühendriikide loomisele. Kavandatakse isegi põhiseaduse muutmist, et selle varjus kaotada riigiõiguslikud takistused Eesti kujunemiseks Euroopa Ühendriikide osariigiks.

Võib muidugi vaielda, kuivõrd suveräänsed me praegugi oleme, sest oleme osa oma suveräänsust jaganud rahvusvaheliste organisatsioonide ja liitudega, kuhu kuulume. Peaasjalikult Euroopa Liiduga - tervelt üheksakümmend protsenti meie seadusandlusest on Brüsseli päritolu. Kuid sellele vaatamata ja vähemalt nimeliselt on Eesti riik veel endiselt suveräänne subjekt, mitte objekt, nagu Nõukogude Liidu „vennalikku perre“ kuulumise aegadel. See võib aga varsti muutuda, sest Euroopa võlakriisist väljatulekut ja euro säilitamist kasutatakse küüniliselt ja ebademokraatlikult ära võimu tsentraliseerimiseks ebademokraatlikesse institutsioonidesse ning Ühendriikide loomiseks.

Võlakriisi suurim süüdlane on euro

Arvestades Euroopa rahvaste kultuurilisi ja mentaalseid eripärasid, mis käivas eurovõlakriisis tulevad eriti esile põhja ja lõunadimensiooni erinevustes, on Ühendriigid pikemas perspektiivis läbikukkumisele määratud. Kui Ühendriigid tekiksid rahvaste endi initsiatiivil ja demokraatlikul viisil, poleks sellest tõenäoliselt halba midagi. Paraku on aga valdav enamus Euroopa rahvastest, risti vastupidiselt oma juhtidele, sellele vastu. On olemuslik vahe, kas kuuluda iseseisva riigina riikide liitu, või kohaliku omavalitsusena unitaarriigi koosseisu.

Pole põhjust olla optimistlik selles suhtes, et Kreeka, Hispaania, Itaalia ja veel nii mõnegi riigi majandus pöörduks tõusule võlarallit toitnud pankadesse paisatud miljardite tõttu. On unustatud, et võlakriisi suurim süüdlane on euro, millesse kaasati väga erinevates majandussituatsioonis olevaid riike. Just eurost ja suurpankadest moodustus Lõuna-Euroopa jätkusuutmatut majandusmulli toitev ja kasvatav mehhanism.

Brüsseli bürokraatide juhitud Euroopa Ühendriigid tähendaks ühisvastutust ja võlataaga jagamist, ehk siis hästi ja vastutustundlikult tegutsenud riikide karistamist. Just nende maksumaksjad ja pensionärid peaksid kinni maksma ebaefektiivsete laristajariikide tänased ja ka lisanduvad võlad. Kui seni toime tulnud riigid seisaksid vastu nõuetele maksta sisse ja garanteerida stabiilsusfonde üha suurenevas määras, saaksid keskvalitsus ja lõuna võlariigid neid tulevikus selleks lihthäälteenamusega sundida.

Soome rahandusminister Jutta Urpilainen teatas hiljuti, et Soome kaalub eurotsoonist lahkumist, kui peab hakkama maksma teiste riikide võlgu. Ka Eestil on vaja kaitsta riigi suveräänsust nii nagu seda teevad soomlased, inglased, taanlased, rootslased, tšehhid ja slovakid, kes keeldusid üldse või tingimusteta osalemisest Lõuna-Euroopa riikide abistamises. Meie rahandusministril Ligil pole aga midagi maksmise vastu.

Eurot hoitakse piinlikustunde vältimiseks

EÜ-s ei oleks Eestil oma väiksuse tõttu mingitki võimalust ei neis, ega teistes küsimustes kaasa rääkimiseks, küll aga oleks meil näiliselt võlavabana (inimeste võlataak on Eruroopa suurimaid) kohustus endast rikkamaid toetada. Meie enda heaolu ja jätkusuutlikkuse arvelt. Vastuolud vaid kasvaksid ja kannatajaks oleksid meie lapsed ja lapselapsed. Oleme olukorras, kus mõisted vabadus ja Euroopa sattuvad omavahel üha suuremasse vastuollu.

Harvardi majandusteaduste professor Robert Barro kirjutas jaanuaris Wall Street Journalis, et „euro oli üllas eksperiment, kuid see ebaõnnestus“. Tema sõnul „oleks EL-ile ja kõigile teistele parem teha selgeks parim viis tagasi pöördumiseks rahvuslike valuutade juurde selle asemel, et raisata üha enam raha süsteemi laiendamisele ja päästefondide loomisele“.

Käimasolev Euroopa Ühendriikide hiiliv loomine on kui mustkunstniku trikk, mille käigus üritatakse riikide suveräänsus jänese kombel kaduma panna. Üheks põhjuseks on see, et eurotsooni lagunemine oleks paljudele europoliitikutele äärmiselt piinlik. Eriti meie riigijuhtidele, kelle väitel pidi euro tooma Eestisse massiliselt välisinvesteeringuid ja rikkust. Pole saladuseks, et mitte midagi sellist ei ole toimunud. Tulemuseks on hoopis massiline väljaränne ja üha hoogustuv elu hääbumine maapiirkondades.

Viimane sõna rahvale, trikkideta

Euro ja Euroopa Ühendriikide idee hülgamine enne paljude majandusteadlaste poolt ennustatavat kriisi levimist annaks võimaluse Eesti jätkusuutlikkuse tagamiseks. Selle tunnistamine on aga valitsusele ilmselt sama raske, kui Ansipil tunnistada eksimist ACTA, fooliummütsikeste ja seemnete suhtes. Tähendaks see ju enda ja oma erakonna poliitika läbikukkumise tunnistamist. Tõeline riigimees oleks selleks valmis. Küsimus on, kas korruptsioonist ja skandaalidest räsitud Eesti poliitladvikus veel riigimehi on?

Euroopa riikide tihe kultuuriline, majanduslik ja poliitiline koostöö on igati tervitatav ja vajalik, kuid plaan viia riikide eelarved ja maksud Brüsseli alluvusse ning Euroopa Ühendriikide loomine on lepitamatus vastuolus suveräänsuse põhimõttega. 2003. aastal toimunud referendumil andsid eesti valijad loa Euroopa Liiduga liitumiseks vaid rangelt tingimuslikult, mille kohaselt „Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest“ ning et „Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.“

Meie põhiseaduse üheks peamiseks aluspõhimõtteks on, et „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu“. Toompeal sellest ei hoolita ja käitutakse, justkui küsimus oleks juba ära otsustatud. Viimane sõna Euroopa Ühendriikide teemal peab jääma rahvale. Ilma mingite kübaratrikkideta.

Märkmed: