Henn Põlluaas
www.DELFI.eeFoto: Ilmar Saabas
Tänavu möödub 71 aastat ajast, kui üle Eesti käis erakordselt julm ja verine terrorilaine, mida viisid ellu kaks päeva pärast sõja algust (24.06.1941) NKVD juhi Lavrenti Beria käsul asutatud kommunistlikud hävituspataljonid.
03.07.1941 pidas Stalin raadiokõne, milles kutsus üles kasutama põletatud maa taktikat: „Me peame organiseerima halastamatu võitluse kõigi tagala desorganiseerijate, desertööride, paanikatekitajate, kuulduste levitajate vastu ja hävitama salakuulajaid, diversante…“. Hävituspataljonidele ja NKVD-le anti voli mahalaskmisteks ilma uurimise ja kohtupidamiseta. Stalin kutsus tsiviilelanikke üles hävitama vara, lõhkuma sidevahendeid, ründama saksa väeosi... Lendlehti, kus kutsuti üles totaalsele hävitamisorgiale, loobiti üle Eesti laiali kolm miljonit.
Okupeeritud Eestis pandi hävituspataljonide juhiks ekstra kapteniks ülendatud vene juut Mihhail Pasternak. Siin asutati 13 hävituspataljoni umbes 6000 mehega. Suurema osa nende koosseisust moodustasid punaarmeelased. Lisaks vanglatest värvatud kriminaalkurjategijad, miilitsad, komsomolid ja kohalikud kommunistid. Ebaproportsionaalselt kõrge oli juutide osakaal nii juhtide kui ka võitlejate seas. Eliitpataljon, „1. Tallinna hävituspataljon“ koosnes 100% kommunistidest, teistes oli neid vähem.
Kui Vene okupatsiooniga algas Eestis arreteerimine, küüditamine, vägivald ja majanduslik riisumine, siis sõja puhkemine Saksamaaga vallandas totaalse terrorilaine koos massimõrvade ja hävitustööga. Eestis viisid Stalini põletatud maa taktikat ellu ka Lätist sakslaste eest taganevad hävituspataljonid.
Põletati hooneid, rööviti karja, vilja, hävitati ja viidi Venemaale välja terveid tööstusettevõtteid. Tühjendati kauplusi, ladusid, muuseume jne. Ära viidi kõik, mida suudeti – kirjaklambrist veduriteni, kunstiteostest laevadeni. Mida ära ei jõutud viia, see purustati. Kõige rängemini laastati Põhja-Eestit, kust bolševikud viimasena taandusid. Eriti põletati ja hävitati hooneid, talusid ja meiereisid, mille omanikke arvati ühenduses olevat metsavendadega, kuid neid tehti maatasa ka lihtsalt hävitamiskirest. Üle Eesti hävitati 13 054 hoonet ja tuhandeid ettevõtteid.
Presidendilossist viidi minema kõik väärtuslik, ka Eesti presidendi rubiinidega kaunistatud kullast ametiraha, mis on tänaseni, vaatamata Eesti nõudmistele, tagastamata. Aastal 1999 näidati ametiraha Kremlis kultuuriminister Signe Kivile. Sellelt oli välja kangutatud ja kadunud kolm suurt rubiini. Tagasi venelased seda ei anna - selleks puuduvat juriidiline protseduur (sic!). Samamoodi keeldutakse tagastamast Tartu Ülikooli hindamatut keskaegsete raamatute kogu, Vana-Egiptuse kollektsiooni ja kunstikogu.
Hävituspataljonide poolt süüdatud lautades ja tallides hukkus hulgaliselt kariloomi ja hobuseid. Suur hulk sai hukka teel Tallinna, kuhu neid aeti äraviimiseks Nõukogude Liitu. Et laevadel ei jätkunud ruumi, jäid suured lehmakarjad linnalähedastesse punaarmee peatuskohtadesse, kus punaarmeelased neid veristasid, tarvitades söögiks ära vaid parimad osad. Ülejäänul lasti roiskuda. Kariloomad ja hobused, keda ei saadud ära viia, lasti maha või valati petrooleumiga üle ja süüdati elusalt põlema. Koduloomade üldarv Eestis vähenes võrreldes 1939. aastaga peaaegu poole võrra.
Punane terror ei heitnud armu isegi väikelastele. Tuli pandi otsa Kaagvere ja Vaivara lastekodudele, lapsed küüditati Venemaale. Suur osa neist jäi kadunuks. Eesti metsad olid täis terrori eest põgenenud tsiviilisikuid. Anti välja dekreet, kus öeldi, et kõik, kes ei pöördu tagasi metsadest, loetakse banditismile kaasaaitajateks ja nad võetakse vastutusele sõjaaegsete seaduste kohaselt, ühes kogu vara konfiskeerimisega. Ehk teisiti öeldes, lisaks metsavendadele kuulutati ka tsiviilpõgenikud lindpriideks ja määrati kohapeal mahalaskmisele.
Kuu-pooleteise jooksul mõrvati ja jäi kadunuks ligi 3000 inimest (mehi, naisi ja lapsi). Ei olnud haruldane, et oma lõbuks tapeti isegi põllul töötavaid inimesi. 08.07.1941 mõrvati Tartu vanglas kuklalaskudega 192 süütut inimest, surnukehad visati kaevu. Sama toimus Tallinnas, Viljandis, Kuressaares, Pirita-Kosel, Lihulas ja mujal. 1943-ndaks aastaks oli leitud üle 1850 mõrvatud inimese jäänuse, kellest enamikku oli ebainimlikult piinatud – elavalt keedetud, konte murtud, okastraati mässitud, pähe naelu taotud; keel, nina, sõrmed, naistel rinnad ja meestel suguelundid ära lõigatud jne.
Pole ime, et vastupanu oli tugev ja metsavennad püüdsid kommunistlikke horde takistada. Saksa vägede saabumiseks oli Lõuna Eesti juba vabastatud. Piisava relvastuse olemasolul oleks suudetud demoraliseerunud venelased oma jõududegagi ehk välja lüüa, kuid sakslased keeldusid (vastupidiselt soomlastele, kes vähemalt Erna salka varustasid) eestlasi sõjavarustusega abistamast. Sügiseks oli ka Põhja-Eesti venelastest puhastatud.
Arusaamatu on eesti juutide suhteliselt suur osa punases terroris, milles nad ju ka ise kannatasid. Mingit diskrimineerimist või tagakiusamist Eestis ei olnud, neisse suhtuti hästi, nagu igasse teise riigikodanikku. Ülemaailmne juudikongress isegi tänas Eestit, tehes vastava kande Juutide Kuldsesse raamatusse. Ometi osaleti aktiivselt vene tankide toel punase riigipöörde korraldamises ja hävituspataljonide tegevuses. Juudikogukonna juht Elhonen Saks on selgitanud seda, öeldes, et võitlus 1941. aastal sakslaste vastu oli neile elu ja surma küsimus. Selles ei kahtle keegi, kuid miks aidati hävitada Eesti riiki ja osaleti muudes kuritegudes?
Kiire taganemine takistas täitmast Stalini põletatud maa käsku täielikult. Ent tuhanded ahervaremed ja hauad on tunnistajateks sellest verisest peatükist, mida kirjutasid punased hävituspataljonid. Venemaa ei ole püüdnudki vabandada või oma kuritegusid hüvitada ning väidab tänaseni, et tegemist oli igati normaalse ja õigustatud tegevusega.
Kui puudub kahetsus, ei saa olla ka andestamist.
