Henn Põlluaas
riigikogu EKRE fraktsiooni esimees

Järgnev on Henn Põlluaasa vastulause 22.03 EPLis ilmunud Mart Võrklaeva arvamusloole.

Ukrainas käib sõda, mille käigus ründab Venemaa valimatult ka tsiviilobjekte, mõrvates süütuid inimesi ja lapsi. Iga riigi kohustus, sh Eestil, on pakkuda Ukrainale abi ja aidata seejuures sõja jalust põgenevaid inimesi. Me olemegi seda teinud andes Ukrainale otsest sõjalist abi varustuse näol, saates humanitaar- ja finantsabi, toetades neid kõikides rahvusvahelistes institutsioonides ja võttes lahkelt vastu kõik siia saabunud sõjapõgenikud. Oleme kõikides nendes asjades olnud suhtarvudes esimeste seas.

Naabritest rohkem

Kui mitte lugeda Ukraina naaberriike, siis oleme, arvestades Eesti rahvaarvu, võtnud põgenikke vastu juba kordades rohkem kui rikkad lääneriigid. Väga palju rohkem kui ka Soome, Läti ja Leedu. Siin kerkibki üles küsimus meie võimekuses saada hakkama sellise enneolematu inimeste vooga.
Eestil on valitsuse analüüsi kohaselt võimekust igakülgselt aidata ca kümmet tuhandet sõjapõgenikku.

Tänaseks on nende arv kasvanud üle kahekümne tuhande, läheneb varsti kolmekümnele tuhandele ja ennustatakse isegi ka selle arvu kahe-kolmekordistumist. Inimeste emotsioonid on laes ning põgenikke tuuakse Eestisse eraautodega, rääkimata nn pagulasabi organisatsioonide igapäevastest kümnetest bussitäitest. See ei ole jätkusuutlik.

Juba täna oleme probleemi ees, kuidas pakkuda põgenikele peavarju, kõike eluks vajalikku, lasteaia ja koolikohti, psühholoogilist tuge, haigekassa jm. teenuseid, töökohti jne. Kõik see paneb nii riigi kui omavalitsuste eelarvele tohutu koormuse, seda enam, et omavalitsused ei ole põgenikega toimetulemiseks saanud valitsuselt mitte sentigi.

Olukorra jätkudes peame hakkama kärpima kõiki avalikke sh. haigekassateenuseid, planeeritud investeeringuid infrastruktuuri ja taristusse ning ka meie inimeste palkasid ja sotsiaalhüvesid. Võimuerakondade kuluaarides sosistatakse isegi maksude tõstmisest. Valitsuselt ei ole tulnud mitte ühtegi ettepanekut ega analüüsi, kuidas olukorda lahendada, kuigi võimalused selleks on vaid nende, mitte opositsiooni käes.

Juba kuuleme, kuidas mitmed ettevõtjad kasutavad põgenike abitust ära ja võtavad neid tööle kordades väiksema palga eest, mida nad seni maksid niigi madalapalgalistele Ukraina võõrtöölistele. Meil on ca 45 000 oma inimest töötuna arvel. Sellise hulga võõrtööjõu lisandumine tähendab palkade alanemist ja hüppelist töötuse kasvu. Tänases olukorras, kus energia ja kütusehinnad on laes, inflatsioon on üks suurimaid Euroopas ja valitsus nende küsimustega ei tegele, tähendab see nii majanduslikku kui sotsiaalset katastroofi.

Kes aitab meie enda rahvast ja ettevõtlust?

Inimeste vedamine Eestisse tuleb peatada

Me peame kõigepealt hakkama saama juba siia saabunutega ning abi andmisel keskenduma Ukrainale, selle sisepõgenikele ja muidugi sõja lõpetamisele. Ka Lääne-Euroopa riigid peavad hakkama põgenikke vastu võtma. Meie võimete ülempiir on juba käes.

Et valitsusel puudub adekvaatne arusaam toimuvast, selle tagajärgedest ja vastutustunne Eesti tuleviku ees, näitab teisipäeval Riigikogus II lugemisel olnud seaduseelnõu, millega lisaks eelpooltoodule kaotatakse piirangud ja avatakse kõik uksed odavale võõrtööjõule, mis süvendab veelgi probleeme ja teeb pikemas perspektiivis võimatuks ka meie jäämise enamusrahvuseks Eestis. Juba täna on enam kui kolmandik Eesti elanikest võõrpäritolu ja seniste tendentside jätkudes oleksime muutunud vähemusrahvuseks viiekümne aastaga. Nüüd siis ilmselt juba poole lühema ajaga. Reformierakonnal pole midagi selle vastu.

Tõeliselt skandaalne on eelnõus toodud valitsuse seisukoht, millega pisendati Ukrainas toimuv koletu sõda vaid konfliktiks. Riigikogu võttis hiljuti vastu Ukrainat toetava avalduse, milles initsiaatorid olid EKRE ja Isamaa, kus öeldi selgelt, et tegemist on Venemaa provotseerimata agressiooni ja sõjategevusega Ukraina vastu. Kaja Kallase valitsuse taganemine sellest seisukohast on otseselt Kremli narratiivi järgiv.

Süüdistused

Selle taustal on hämmastav kuulata, kuidas Reformierakond süüdistab Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda mingis väljamõeldud sümpaatias Putini vastu. Vastupidi, meie oleme olnud need, kes on alati seisnud Eesti suveräänsuse ja rahvusriikluse säilimise eest ja on juba aastaid püüdnud meie kaitsevõimet tõsta. Kahjuks on kõik see kõlanud vaid kurtidele kõrvadele ning vastu oleme kuulnud vaid valesid ja demagoogiat.

Me kõik teame, et varga peas põleb müts. Eks see tingibki Reformierakonna pideva teiste peale näpuga näitamise. Kuid just Reformierakond on see, kes toetas Vene kodanikele viisavabaduse andmist, ajateenistuse ära kaotamist, Eesti sõjaväeluure likvideerimist ja toetab tänagi äraandliku piirilepingu sõlmimist. Just Reformierakonna saadikud tegid aasta eest sõna otseses mõttes hullumeelsed ettepanekud NATO-st väljaastumiseks ja Vene Föderatsiooniga liitumiseks.

Just Reformierakond on olnud see, kes kavatses vähendada eelarvestrateegias meie kaitse-eelarvet ca saja miljoni euro võrra ja kelle aseesimees Jürgen Ligi teatas hiljuti Riigikogus, et mingit kaitsealast lisaeelarvet, riigikaitselaenu ega kaitsevõime lünkade likvideerimist pole vaja. Nüüd küll nõustuti, peamiselt EKRE survel, teatud võimekusi arendama, kuid selleks eraldatud ebapiisav summa ja jätkuv keskmaa-õhutõrje vajaduse eitamine on Ukraina sõja kogemuste taustal lausa kuritegelik. Lisaks enneolematu ja sihikindel demokraatia lammutamine ja totalitaarse keeldude-käskude ühiskonna ülesehitamine Riigikogule esitatavate erinevate seaduseelnõude läbi.

Kui kõik see ei ole pesuehtne Putinism, mis siis veel on? Nagu näha, süüdistatakse teisi kõiges selles, milles tegelikult ise süüdi ollakse. Ma soovitan Reformierakonnal peeglisse vaadata ja hakata lõpuks ometi seisma Eesti riigi ja rahva eest. Vaid selleks ongi ju riigikogu ja valitsus seatud. Kui sellega aga hakkama ei saada, on alati võimalus tagasi astuda.

Märkmed: