Pensionireformi mittekinnitamine presidendi poolt on äärmiselt kahetsusväärne. Eriti olukorras, kus vastu võetud seadusesse oli enne vastuvõtmist sisse viidud mitmeid parandusi ja täpsustusi, mis arvestasid mitmete asjatundjate sisukohti ning võimalikud põhiseaduse riived on viidud miinimumi. Erinevad analüüsid kinnitasid, erinevalt presidendi väitest, seaduse põhiseadusepärasust.
Presidendil ei ole juriidilist tausta, ta ei ole oma kantseleisse tööle võtnud õigusnõunikku ning ei tellinud ka väljaspoolt oma otsuse kujundamiseks vajalikku õigusanalüüsi. Seega oli sellise otsuse langetamisel tegemist selge õigusliku kompetentsi vajega. President toetus enda väitel küll teatud varasematele kriitilistele analüüsidele, mis olid aga esitatud ammu enne kõnealuse seaduse viimase redaktsiooni koostamist ja vastuvõtmist. Kõik see annab tõsise aluse kahelda presidendi argumentide juriidilises tõsiseltvõetavuses.
Jah, presidendil on põhiseadusega antud võimalus keelduda seaduste väljakuulutamisest, kuid see peab tuginema konkreetsetele ja põhjendatud argumentidele, mitte poliitilistele eelistustele.
Presidendi väide, et reform likvideerib pensionisüsteemi ei vasta tõele. II pensionisammast ei likvideerita. See säilib. Inimestele tulevad hoopis täiendavad valikuvõimalused jätkata samamoodi, peatada enda sissemaksed, astuda välja või hoopiski sellega liituda. Viide, justkui oleks seadus vastuolus põhiseaduse preambulaga, on täiesti laest võetud, samuti väide sotsiaalmaksu otstarbe muutumisest jne.
Tegemist ei ole mitte juriidiliste põhjendustega, vaid poliitilise otsusega, millega ta kaitseb senist ebaefektiivset, inimeste majanduslikke ootusi kahjustanud ja pankade hiigelkasumeid suurendanud II pensionisamba süsteemi, mille üheks autoriks, lisaks reformierakonnale ja sotsidele on ta ise. Selline otsus ei tulnud tegelikult kellelegi ootamatult.
Väga kurb, tegelikult lubamatu, et president ei täida järjekordselt talle põhiseadusega pandud kohustust olla erapooletu ja tasakaalustav institutsioon ning lähtub oma tegevuses hoopiski enda poliitilistest ja ideoloogilistest kaalutustest ja eelistustest.
Kui riigikogu peaks leidma seadusest teatud vastuolu põhiseadusega, siis loomulikult need vastuolud likvideeritakse, kuid märksa tõenäolisemalt saadetakse seadus presidendile tagasi muutmatul kujul. Enam kui 80% inimestest on presidendi otsuse hukka mõistnud. Ma loodan, et teisel korral kuulutab ta seaduse siiski välja.
