Henn Põlluaas
www.DELFI.ee
Artikkel: http://www.delfi.ee/news/paeva...
President Ilvese teise ametiajaga päädinud „presidendivalimised“ tõstsid taas päevakorda küsimuse presidendi valimise õiguse andmisest rahvale. Kõik läbiviidud küsitlused näitavad, et enamik eestlasi soovib võimalust ise riigipea valida.
27. augustil 2011 ETV saates “Foorum” korraldatud küsitluse kohaselt soovib seda tervelt 92 protsenti vastanutest.
Riigikogu ei ole kahekümne aasta jooksul kordagi olnud suuteline presidenti valima, kui mitte arvestada esimest, Lennart Meri huvides loodud erikorra järgi toimunud valimist ja nüüdset, mil Toomea Hendrik Ilvesest sai president mitte sisuliste valimistega vaid siseringi diili läbi. Rahvale valimisõigust anda ei kavatsetagi — see olevat väidetavalt vastuolus parlamentaarse riigi põhimõtetega.
Kehtiva presidendi valimise korra üks autoritest Jüri Adams teatas Kuku Raadios, et inimestes, kes tulevad välja jutuga, et üleminek presidendi otsevalimisele “oleks ikka õigem ja kasulikum ja demokraatlikum, mina näen nendes inimestes sisuliselt ikka nii-ütelda postkommunistliku võimusüsteemi siinseid agente, kes tahavad meid muuta samasuguseks“ ja tahaksid, et me “loobuksime meie praegusest riigikorraldusest ja valiksime samasuguseid või läheksime samasugusele riigikorraldusele, mis on meist idapoolsetes riikides”.
Väide, et kui rahvas valib presidendi otse, siis polevat tegu parlamentaarse riigiga on jabur ja teadlik vale. Parlamentaarse vabariigiga on tegemist juhul, kui riigivalitsemine on parlamentaarselt üles ehitatud. Põhiseaduse järgi on Eesti just selline riik. Vähemalt peaks olema.
See, kas presidenti valitakse otse või kaudselt ei muuda midagi. Euroopas valib rahvas presidendi Austrias, Soomes, Leedus, Poolas, Prantsusmaal, Islandil ja Portugalis. Kas keegi võib väita, et tegemist pole demokraatlike ega parlamentaarsete riikidega? Et neis valitseb samasugune riigikorraldus kui idapoolsetes riikides? Muidugi mitte, presidendi valimise viis ei ole seotud riigikorraga ega tekita mingit diktatuuriohtu — tema võimupiirid on põhiseadusega paika pandud.
Kõik Eesti riigipead on toetanud rahva õigust valida presidenti. Lennart Meri pooldas sõnades ideed korduvalt, kuid elluviimisest hoidus oma ametisoleku viimase päevani. Ka Arnold Rüütel pooldas eelnõud. Riigikogu lükkas selle aga tagasi.
Märksa piinlikum on lugu Toomas Hendrik Ilvesega, kes, olles välisminister, kaitses tuliselt rahvale presidendivalimise õiguse andmist. “Ma väidan täiesti veendunult, et presidendi otsevalimine ei tähenda parlamentarismist loobumist. Mitte miski ei takista meid muutmast presidendi valimise korda, arvestades rahva enamuse arvamust. Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas ei tee rahvas kunagi halba valikut,” kirjutas Ilves 1999. aastal.
Nüüd, olles kindel enda taasvalimises riigikogu poolt, esitas istuv president öeldule sama tuliseid vastuväiteid. Paraku on tema siirust ja põhjendusi võimatu uskuda — nagu näha, muutuvad need kardinaalselt vastavalt hetkeambitsioonidele ning olukorrale.
Kuigi Ilvese konkurent valimistel, Indrek Tarand pooldas sõnades rahvale presidendi otsevalimise õiguse andmist, kõlas tema soov selgitada referendumiga esmalt välja rahva arvamus, pigem trikitamise ja venitamistaktikana. Referendumil ei tuleks küsida, kas kodanikud tahavad presidenti valida (seda näitavad arvukad küsitlused niigi), vaid seda, kas pooldatakse põhiseaduse muutmist ja vastava sätte sisseviimist. Tarandi ettepaneku järgi tulnuks ühes asjas korraldada lausa kaks referendumit, seega ei saa tema sõnu kuigi tõsiselt võtta.
Pole saladus, et poliitikud, kes 1992. aastal valmistasid ette põhiseadust, riigikogu reglementi ja presidendi valimise seadust, tegid seda teatud eripäraga, ehk teisisõnu täitsid eesotsas Adamsiga konkreetset poliittellimust.
Rahvalt võeti presidendi otsevalimise õigus ja kehtiv presidendivalimise kord sätestati mitte selleks, et Eestis toimuksid valimised parimal ja demokraatlikumal viisil, vaid, et hoida Arnold Rüütel (kes esimeses voorus, kui hääletas rahvas, võitis Merit mäekõrguselt) eemal riigi esimese mehe postist ja garanteerida Lennart Meri saamine riigikogu toel presidendiks. Kuid manipulatsioon maksis ennast autoritele kätte — kurioossel kombel tegi just seesama seadus hiljem Rüütlist presidendi.
Tegelikult on võimuerakonnad otsevalimiste vastu seetõttu, et tahetakse säilitada presidendi sõltuvust endast ja riigikogust. Hirm kaotada kontrolli ja jagada võimu on põhjus, miks ei taheta rahva käest midagi küsida. Samal põhjusel on põhiseadusesse jäetud rahvahääletuse võimalus, kuid rahvalt võetud õigus selle algatamiseks. Sama eesmärki, enda võimu põlistamist, kannavad ka suletud nimekirjad ja häälte ülekandumine riigikogu valimistel.
Rahvas on riigiõiguslikult kõrgeima võimu kandja vaid näiliselt. Tegelikult otsustatakse kõik riigile olulised küsimused vaid kitsa, suletud ja väikese isikute ringi poolt. Nagu otsustati ka seekordsete presidendi„valimiste“ tulemus, vaevumata demokraatiat isegi näitlema.
Kuna presidendi üheks funktsiooniks on kinnitada riigikogus vastu võetud seadusi, siis on eriti kohatu ja võimude lahususe printsiipi rikkuv, et seaduste kinnitaja valitakse seaduste väljaandja poolt. Soov kandideerida, eriti teiseks valitsemisperioodiks, muudab presidendi riigikogust sõltuvaks ja selle kaudu manipuleeritavaks. Ja kuna riigikogu on Eestis valituse ja selle taustajõudude tempel, siis muudab see presidendiinstitutsiooni sõltumatuse vaid deklaratiivseks.
Kui Meri veel suutis sellest välja murda, siis Ilvest iseseisva ja sõltumatu positsiooni omamises küll „süüdistada“ ei saa. Näeme seda ju igal sammul ning vaevalt esmaspäeval alanud teisel ametiajal midagi muutub. Valituks tulemine eeldas ju võimuerakondadele ja nende pürgimustele truuduse vandumist.
Valimiskoguga, mis koosneb lisaks riigikogulastele omavalitsustegelastest ja on senini presidente valinud, kaasneb Eestis aga probleem, millest võimulolijad eelistavad vaikida. Tegemist on asjaoluga, mis muudab presidendivalimised tegelikult farsiks ning seab presidendiinstitutsiooni legitiimsusegi kahtluse alla. Probleem on selles, et Eestis anti Meri eestvedamisel kohalike omavalitsuste valimistel valimisõigus ka mittekodanikele.
Seetõttu on Tallinna ja Kirde-Eesti linnade volikogud paika pandud suuresti välismaalaste poolt. Neis istuvad umbkeelsed volinikud ning seal ei ole võimu juurde asja isegi erakondadel, kes kehtiva korra sätestasid. Valimisõigus on ka nn kodakondsuseta isikutel, kes rahvusvaheliste seaduste järgi on tegelikult Vene kodanikud. Sellise praktika tõttu valivad Eesti presidenti mitte ainult eesti kodanike, vaid ka välismaalaste valitud esindajad. Võib öelda, et valimiskogus valitud Eesti president on osaliselt Vene kodanike poolt paika pandud.
Presidendi otsevalimine Eesti kodanike poolt lahendaks targalt ja elegantselt kõik eespool toodud probleemidepuntrad, välistaks kitsastest huvidest ajendatud parteipoliitilised mahhinatsioonid ja presidendi valimise võõrriikide kodanike poolt. See annaks presidendile tõelise mandaadi ja ka legitiimsuse.
On elementaarne, et riigiõiguslikult ei tohi presidendivalimiste eesmärgiks olla konkreetsed isikud, nende ja teatud ringkondade võimuiha realiseerimine, vaid riigi huvid ja tasakaalustatud areng. Lisaks presidendi valimise õiguse andmisele tuleks sätestada ka tingimused rahva poolt presidendikandidaatide ülesseadmiseks. Eesti rahvas on piisavalt tark, et endale ise presidenti valida. Andkem talle see võimalus.
Autor on eesti publitsist ja analüütik.
Henn Põlluaas: Piinlik lugu Toomas Hendrik Ilvesega DELFI (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
õige jutt
Arvamus
TRENDING
