Henn Põlluaas
Täna mälestati 25. aasta möödumist traagilisest Estonia laevahukust. See on terve meie rahva tragöödia, aga samuti tragöödia Rootsi ja teiste riikide inimestele, kes sinna jäid. Õnnetus puudutas isiklikult ka minu perekonda, sest kaotasime tol ööl enda Rootsis elavad sugulased.
Minu seisukoht on, et laevahuku asjaolude lõplikuks väljaselgitamiseks tuleb avada uus uurimine. Kui ei olnud teada kuipalju autosid ikka laeval oli ja milline oli nende tegelik last, oleks pidanud tuukrid laevale saatma ja selle selgeks tegema. Kui kahtlustati, et laeva põhjas oli võimaliku plahvatuse tagajärjel tekkinud auk, oleks pidanud laevakere üle vaatama. Jne. Kui taheti millegipärast edasine uurimine ära keelata ja laev betooniga katta, oleks pidanud küsima miks. Kui uurimistulemused kuulutati täiesti pretsedenditult salastatuks, oleks pidanud küsima miks ja kelle huvides kõike seda tehakse.
Selline käitumine tõstatab märksa rohkem uusi küsimusi ja kahtlustusi kui annab vastuseid, mis kas kinnitavad või siis lükkavad erinevad versioonid ja kahtlustused ümber. Tõde tuleb igal juhul avalikuks teha, kas see meeldib kellelegi või mitte. Alles siis saavad nii hukkunud, nende omaksed kui ka kogu ühiskond rahu.
Foto: Aurelia Minev, ERR
