2005. aastal tegid kuuest parlamendis esindatud erakonnast viie peasekretärid ühisavalduse, mis oli ärgitatud äratundmisest, et üks Eesti suurematest meediaväljaannetest kasutab oma jõudu poliitikasse sekkumiseks ühe erakonna huvides.
Tänaseks on probleem süvenenud. Küsimus ei ole enam vaid ühes meediaväljaandes, vaid enamikes ja mitte ühe erakonna, vaid ühe, äärmusliberaalse, ideoloogia toetamises. Toon veidi mugandatult ära ühe lõigu sellest pöördumisest, sest nii vastab ta üks-ühele tänasele olukorrale.
“Probleem on viisis, kuidas meedia tegelikkust tõlgendab. Lugejale pakutakse peaasjalikult ühte vaatekohta, tema juurdepääs sündmustele on piiratud, lugeja näeb ainult seda, mida talle tahetakse näidata. Selline ajakirjandus ei kujuta endast “ideede turuplatsi”, ta ei kajasta kõiki sootsiumi liikmetele tähtsaid vaatepunkte ja lugejatel ei teki võimalust saada ülevaadet eri seisukohtadest. Lisaks sellele täidab meedia erilist ülesannet – ta pakub meile sõltumatut infot, olles ühtlasi meie vabaduse valvekoer. Ühe ideoloogia häälekandjad ei suuda ka seda ülesannet täita.”
