Milline vihkav bolševistlik räusklemine ja absurdsete süüdistuste laviin vallandus reformierakonna ja sotside poolt kui Riigikokku jõudis välismaalaste seadus, millega piiratakse välistööjõu, välisüliõpilaste ja nende perede piiramatut voolu Eestisse ja nende siiajäämist! Apelleeriti isegi põhiseadusele, eirates teadlikult seda, et tegelikult räägib põhiseadus hoopiski ja ainult eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilitamisest, mitte piiramatu sisserände kaitsmisest, mis meie rahvust ja riiki hoopiski ohustab. Nagu ikka, andis meie meedia sellele omaltpoolt veelgi hagu alla.
Soovi taga tuua Eestisse võõrtööjõudu on lühinägelik soovimatus minna kaasa tehnoloogia arenguga ja selle juurutamisega. Ettevõtjad, kes survestavad riiki suurema võõrtööjõu kasutamise suunas, ei taha panustada innovatsiooni, uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse. Selle asemel, et meie endi inimesi palgata ja siin hoida, on neil kasulikum odavat võõrtööjõudu sisse tuua. Neid ei huvita muu kui kasum. Kas see on aga Eestile kasulik? Kindlasti mitte! Nii jäämegi vaid odavat ja lihtsat labidatööd tegevaks riigiks, kui muu maailm liigub meist tehnoloogiliselt valgusaastate kaugusele.
Meile räägitakse spetsialistidest, kuid statistika näitab, et Eestisse saabuvad töörändajad on peamiselt hoopiski nn sinikraed, kes asuvad madala palga eest tööle põhiliselt ehitusse, töötlevasse tööstusesse ja teenindusse, vahetades välja meie endi madala palga tõttu välismaale tööle lahkunud või kriisi tõttu töötuks jäänud inimesed, tehes nende tagasipöördumise sisuliselt võimatuks või siis väga raskeks.
Sisserändamine ei ole ühegi migrandi põhiseaduslik õigus, ammugi inimõigus, vaid meie otsustada on, kas ja kui palju me kedagi siia laseme ja kas meil on neid vaja. Meil on täna juba niigi kolmandik elanikkonnast välispäritolu isikud, kes tulid Eestisse nõukogude ajal, samuti töörände raames. Kas see oli probleemi lahendus või tekitas hoopiski uusi probleeme? Mitte kellelgi pole saladuseks, et kui sisserännanute osakaal ületab ühiskonnas kümmet protsenti, siis integratsioon aeglustub või isegi peatub.
Igal aastal tuleb siia mitukümmend tuhat võõrtöölist ja tuhandeid üliõpilasi, siiajääjate hulk on juba samal tasemel kui nõukogude okupatsiooni ajal. Meid eestlasi on aga vähe, vaid alla miljoni inimese ja meie osakaal ühiskonnas üha väheneb. Pole palju vaja, et jääksime vähemusse omaenda kodumaal. Selleks, et rahvusena püsima jääda, et meie keel ja kultuur kestaks me ju vabaks tahtsimegi saada. Mitte selleks, et iseenda kätega viia lõpule eesti rahvuse hävitamine, mis okupantidel pooleli jäi. Nüüd aga koolitame inglise keeles maksumaksja raha eest ülikoolides tuhandeid välismaalasi, sundides ka eestlasi ingliskeelsele õppele. Kõigele lisaks ei saa me neilt oma majandusele midagi tagasi, sest lõviosa välisüliõpilastest lahkuvad Läände parematele jahimaadele ja need, kes siia jäävad asuvad tööle hoopiski lihtsamatel aladel, sest nende eesti keele oskus on olematu. Kuidas sellist asja saab toetada?
Igasugune sisseränne tuleb otsustavalt kontrolli alla võtta, vastasel juhul juhtub ka siin varem või hiljem kõik see, mida me näeme Lääne-Euroopas: terrorism, jõukudevahelised sõjad, shariaadiseaduse kehtestamine, islamigetod ja no-go tsoonid, naisteahistamised, homode katustelt allaloopimised, mis iganes. Varem võimul olnud estofoobsete liberaalsete erakondade, kellele on nüüd lisandunud vasakliberaalsed kahesajalased, teatud ettevõtjate ja meedia aastatepikkune sihikindel tegevus migratsioonipiirangute lõdvendamisel, EL kvoodi- ja immigrantide ümberjagamispoliitika toetamine aga just sellele viibki. Kelle huvides nad tegutsevad?
Sisseränne paneb Eesti madala palga ja vaesuselõksu, ei soodusta innovatsiooni, tehnoloogilist arengut ega meie oma inimeste tagasipöördumist. See muudab Eesti igaveseks mahajäänuks, võõraste rahvaste ning meile vastuvõetamatute kommete ja konfliktidega täidetud maaks. See ei oleks enam Eesti. Kuid just seda sotsid ja reformierakond soovivadki. EKRE ei lase sel juhtuda!
