Riigikogu esimees Henn Põlluaas kõndimas pärjaga isa Vello Salo kirstu järel Kaarli kirikust välja, 2. mail 2019 Tallinnas. Foto: Martin Vaher
Objektiiv avaldab täismahus Riigikogu esimehe härra Henn Põlluaasa järelehüüde isa Vello Salole, kes üleeile sadade leinajate austusavalduse saatel Kaarli kirikust oma viimsele teekonnale saadeti.
Head sugulased, sõbrad, leinajad. Meie hulgast on lahkunud suur inimene… Eesti inimene, katoliku vaimulik, teoloog ja kirjanik, ajaloolane, tõlkija ja kunagi sõjamees Vello Salo. Harukordselt tore ja mitmekülgne inimene.
Tundsin isa Vellot aastaid. Kuid minu suhe Velloga oli eeskätt ajaloolase ja kunagise sõjamehega, sest nagu mu isagi, oli ka tema Soome jätkusõjas osalenud soomepoiss. Ühel 43nda aasta külmal ja tuulisel novembriööl istus Vello noore abituriendina koos kaheksa sõbraga väikesesse mootorpaati — algas teekond üle mere Soome.
Ta oli üks kolme tuhande viiesajast eestlasest, kes astusid vabatahtlikuna Soome sõjaväkke, et kaitsta hõimuvendi meie ühise vaenlase Nõukogude Liidu vastu. “Soome vabaduse ja Eesti au eest!” nagu kõlas soomepoiste deviis. 44. aasta augustis, kui rinne oli jõudnud Eesti piiridele, tuli enamik soomepoisse tagasi Eestisse, kaitsmaks kodumaad selle sama vaenlase vastu.
Kahjuks polnud seda võimalik teha Eesti mundris ja ka Vello sai selga Saksa vormi, nagu oli kümnetel tuhandetel Eesti meestel, kes võitlesid just ja ainult Eesti eest — meie iseseisvuse ja vabaduse eest. Me kõik oleme neile tänu võlgu.
Eestit ei suudetud hoida ja Vello oli sunnitud lahkuma Euroopasse. Mitte keegi ei kujutanud ette, et kodust eemalolek nii pikaks kujuneb. Olles vahetult näinud sõjakoledusi ja inimeste kannatusi, pole imestadagi, et Vellost sai vaimulik, preester ja teoloog — et ta vahetas relva piibli ja täägi sulepea vastu.
Riigikogu esimees Henn Põlluaas mälestab isa Vello Salo… (Foto: Martin Vaher)
Vello õppis ja töötas paljudes maailma paikades, Euroopast Lähis-Idani ning USAst Kanadani. Olles võõrsil, ei unustanud Vello kunagi Eestit ega eestlust. Nimetades vaid mõnda tema panust, tuleb kindlasti mainida kirjastust Maarjamaa, mis publitseeris Eesti folkloori raamatuid, Uku Masingu loomingut ja paljut muud meile olulist.
Vello uuris Eesti kunsti, õpetas Metsaülikoolis suvekursustel Kanadas. Ta jagas meile uudiseid maailmast ning hinge- ja vaimukosutust läbi Vatikani eesti keelsete raadiote ja palju-palju muud. Ta oli harukordsel toimekas inimene.
Tema naasmine taasiseseisvunud Eestisse oli tulemine teistsugusesse Eestisse. Vahepealne okupatsioon oli muutnud riiki ja inimesi. Võib-olla ei tundnud päike nii ere ja taevas nii sinine kui nooruspõlves, kuid Vello oli lootusrikas ja täis energiat. Ta andis hindamatu panuse Eesti ühiskonna ülesehitamisse, meie vaimuvara rikastamisse ning seismisele tõeliste väärtuste, kristlike väärtuste ja kiriku eest.
“Õppige mõtlema ja armastama” ütles ta. Tema hingesära jätkus kõikjale. Oma teenete eest Eesti riigile pälvis Vello Salo kõrged valgetähe ja Riigivapi II klassi teenetemärgid. Me oleme talle sügavalt ja südamest tänulikud.
Vello Salo oli ka aktiivne Soome Sõjaveteranide Eesti Ühingu ja Soomepoiste Pärimusühingu tegevuses kaasa lööja ning innukas soomepoiste ajaloo ja saatuste uurija. Vello oli nende kokkutulekute ja ürituste suureks hingeks.
Neist kohtumistest jääb silme ette laia silmaringi ja sügava vaatega inimene. Mees, kelle elus oli oluline koht ka huumoril. Pahatihti pani ta meid laulma enda loodud vaimukaid ja lustakaid lorilaule. Ta oli neid ilmselgelt tõelise mõnuga ja muigega suunurgas kirjutanud ning need ajasid meid kõiki südamest naerma.
Meil oli palju ühiseid ja toredaid, lõbusaid hetki ja ma usun, et just sellisena tahakski Vello, et me teda mäletaksime. Rõõmsana, täis optimismi ja naerusuuga. Isa Vello on lahkunud, kuid tema töö ja mälestus jääb meiega igavesti.
Lõpetan isa Vello tsiteeritud apostel Pauluse sõnadega: “Ma olen head võitlust võidelnud, nüüd ootab mind võidupärg.” Puhka rahus, isa Vello!
Vahendas ja toimetas Martin Vaher.
