Henrik Liljegren on Rootsi diplomaat, kes on sündinud Tallinnas, tema isa oli eestlane ja ema rootslanna. Koos emaga lahkus ta Eestist 1940.a. suvel. Isa jõudis Rootsi järele suure põgenemislainega Eestist neli aastat hiljem. Oma esialgse perekonnanime, Sihver, vahetas ta ema teistkordse abiellumise järel Liljegreniks. Ta oli silmapaistev diplomaadina, olles Rootsi saadikuks Ankaras, Ida-Berliinis, Brüsselis, Washingtonis ja uuesti Ankaras. Ta on abielus türklannaga. Oma mälestusteraamatu pealkirjaks on ta pannud „Tallinnast Türgimaale“ (Från Tallinn till Turkiet).

Lisaks tema Eesti päritolule pakub eestlastele huvi tema panus Venemaa vägede eemaldamisele Baltimaadest 1994.a. Rootsi valitsus ja eriti Liljegren ise, olles isiklike mälestuste ja oma vanemate kaudu teadlik Nõukogude Liidu vägivallast Baltikumis, pidasid vene vägede viibimist Baltimaades ohuks Rootsi julgeolekule. Kui Bill Clinton sai Ameerika presidendiks 1993.a., oli välispoliitika tema nõrgaks küljeks. Liljegren, kes oli tol ajal Rootsi saadikuks Washingtonis, kasutas seda osavalt ära. Ta kasutas oma kontakte silmapaistvate ameeriklastega sääraselt, et presidendipaar Clinton korraldas 1993.a. Nobeli laureaatidele, kelle hulgas oli tol korral hulgaliselt ameeriklasi, piduliku vastuvõtu, kus osalesid ka tookordne Rootsi peaminister Carl Bildt ja Liljegren. Enne vastuvõttu oli Carl Bildtil nõupidamine president Clintoniga, kus peamiselt arutati vene vägede viibimist Baltikumis. See oli erakordne saavutus Liljegreni poolt, sest paljude teiste ja suuremate riikide juhid ei pääsenud Ameerika presidendi jutule.

Eesti saadikuks Washingtonis oli tookord Toomas Hendrik Ilves, kes oli abielus ameeriklannast teadlasega. Kuna Eesti ja Rootsi huvid ühtusid vene vägede küsimuses, tekkis saadikute vahel tihe koostöö ühise eesmärgi saavutamiseks ja perekondlik sõprus. Huvitavaks paralleeliks oli veel, et Eesti saadik Ilves oli sündinud Stockholmis ja Rootsi saadik Liljegren Tallinnas.

Mitmesuguste diplomaatlike manöövrite, sealhulgas USA surve, tagajärjeks oli, et Venemaa president Jeltsin nõustus vene vägede väljatõmbamisega Baltimaadest 1994.a. Eesti president Lennart Meri viibis Kremlis president Jeltsini külalisena, kui leping alla kirjutati. President Clintonile oli see esimeseks tähelepanuväärseks välispoliitiliseks edusammuks, Rootsile julgeoleku tugevnemine ning Eestile ja Lätile vabanemine viimasest okupatsiooni võimutegurist. Leedust olid vene väed välja viidud aasta varem. Demokraatia ja inimõigused olid saavutanud ilusa võidu.

1960-ndatel aastatel toimus Kreekas mäss, mille tagajärjel tuli võimule sõjaväelaste valitsus, hunta, mis välistas demokraatia ja inimõigused. Rootsi pakkus endise demokraatliku valitsuse liikmetele asüüli ja koos teiste Põhjamaadega alustas diplomaatlikku ofensiivi Kreeka diktaatorliku valitsuse vastu. Üheks tagajärjeks oli, et ühel Euroopa Nõukogu koosolekul detsembris 1969 Pariisis sunniti Kreekat loobuma liikmesmaa staatusest. Liljegren isiklikult võttis osa mitmest aktsioonist, mis aitasid hunta vastastel vastupanu organiseerida. Kui hunta lõpuks kukutati, oli Rootsi sotsiaaldemokraatlikul valitsusel põhjust õigusega rõõmu tunda, et inimõigused on Kreekas jälle taastatud.

Samaaegselt Kreeka hunta afääriga toimus sõda Vietnamis. Rootsi sotsiaaldemokraatlik valitsus seisis kogu sõja vältel vankumatult kommunistliku Põhja-Vietnami poolel, mõistes hukka ameeriklaste sekkumise sellesse sõtta. Nagu teame, on kommunism üheks ajaloo suurimaks inimõiguste rikkujaks. See on inetu topeltmoraal, mida aga kahjuks on ka mujal maailmas tänapäevani.

Arvamus

TRENDING