26. juunil sängitati Tallinna Metsakalmistul kodumulda luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik Henrik Visnapuu (1890–1951), kes suri paguluses New Yorgis enam kui pool sajandit tagasi.
Muldasängitamine korraldati Korp! Sakala ja Eesti Kirjanike Liidu poolt. Peale matust toimus mälestamine Underi ja Tuglasi Kirjanduskeskuses Nõmmel.
Luuletaja Henrik Visnapuu maeti pärast pikki eksirännakuid oma abikaasa Hilda Visnapuu ehk Ingi kõrvale, kes on seal teda truult oodanud üle 70 aasta.
Henrik Visnapuu sündis 1890. aastal Viljandimaal talusulase peres, õppis Reola valla- ja Tartu linnakoolis, sai algkooliõpetajadiplomi Narva gümnaasiumi juurest, tudeeris Tartu Ülikoolis klassikalist filoloogiat, ladina ja kreeka keelt, aga ka eesti kirjanduslugu. Töötas õpetaja, ajakirjaniku ja kultuurinõunikuna, kuniks sattus sõja ajal pagulasena Saksamaale, Austriasse, Šveitsi ja lõpuks Ameerikasse, kus suri ootamatult südameataki tagajärjel 61-aastasena.
Enne sõda ilmus Eestis Visnapuu loomest tosin luulekogu, nende seas näiteks "Amores" (1917), "Jumalaga, Ene!" (1918), "Käoorvik" (1920), "Talihari" (1920), "Ränikivi" (1925), "Tuulesõel" (1931) ja "Põhjavalgus" (1938) ning pool tosinat paguluses. Nõukogude ajal Visnapuu nime kirjandusõpikuist alati ei leidnud. Tema looming jõudis rahvuskaaslasteni piiratud mahus 1960-ndatel Paul Rummo vahendusel ning laiemalt 1990-ndatel, mil ilmus luulekogumik "Mu ahastus ja armastus" (1993) ning mälestustekogumik "Päike ja jõgi" (1995). Viimastel aastatel on tema loomingust trükivalgust näinud kaks põhjalikku teost: Vallo Kepi koostatud luulekogu "Kirg ja kodumaa" (2017) ning Hando Runneli koostatud artiklikogumik "Millal sünnib inimene" (2018).
Fotod: Ülo Isberg
