Vana-Andrese koguduse segakoor tegutseb ikka, kuigi paraku märksa väiksemas koosseisus kui hiilgeaegadel. Sellegi poolest, on jürikuu olnud esinemiste rohke, tänu kahtlemata energilisele koorijuhile, Heli Tennole. Juba kolmel korral on julgelt esitatud luteriusu kombel siiralt hääles ning viisis austuslaule, alustades tavakohase Suure Reede pühamus esitatud kavaga, kuhu õnneks oli koori päris tasakaalus olevatega suutnud abijõudena liituda koguduseliikmeid, kes igapäevaste kohustuste tõttu harjutustele ei suuda jõuda, andes enam värvi ja heli kui ehk muidu oleks olnud.
Järgnes nädal hiljem Ehatarre astumine pikema kavaga, õp Kalle Kadakas tegi kindlaks, et Jumalapoja taassündi sai samas märgitud.
Ning kuna meie kogukond on laialdane, siis ka hõimurahva, põhjanaabri vanadekottu, Suomi-Kotisse, viidi naerusuil lauldes külakosti, seda 22. aprillil. Soomlaste erakordselt sõbralik ja kaunis vanemate inimeste elamu on koduks õige mitmele kaasmaalasele, keda koor tervitas lauluga, tuletades meelde, et vaimuliku muusika sisu põhineb just armastusele, teiste hoidmisele.
Kui poleks olnud endise koorijuhi Asta Ballstadti tuge klaverisaates oleks ehk mõni aprillikuine etteastumine olnud nõrgem. Ei saa ka unustada Marta Kiviku orelilt antud toetust Suurel Reedel Agricola kirikus, mille akustika on märksa parem kui koguduse endises kodus. Eks saame kiita arhitekti, Mihkel Bachi, kes ka meie teise suurde kogudusse, Peetri kirikusse, lõi oma nägemuse järgi koorisõbraliku atmosfääri.
Kooris laulmine on erakordne elamus, eriti olulist, ainsamat sõnumit esitades. Vana-Andrese segakoor loodab tiivustada teisigi sellest arusaamist, uusi liikmeid, eriti meeshääli oleks tarvis. Kuid, tuumik on olemas. Ent sellegi poolest, aprillis toimunu kinnitab, et lauludega pürime kõrgemale, kui vahest maine elu lubakski!
