Augustikuu lõpul toimus HEVÜ korraldatud kaasvõitlejate kokkutulek Seedriorul ksv. F. Kogeri kutsel tema suvila maa-alal.

Sihiks oli jätkata Sõjameeste Suvepäevade traditsiooni, langenud kaasvõitlejate mälestamist Seedriorus püstitatud monumendi juures. Tänaseni võime julged olla, monument on ikka seal, kui tuleme kokku austuse avaldamiseks. Suvepäevade korraldamine ei ole enam võimalik, kuna osavõtjate arv on muutunud liiga väikeseks nii suurejoonelise ürituse läbiviimiseks.

Külalisi ootasid kaetud lauad. Kohal olid ka ÜEV Keskuse esimees A.Jurs, KEV Liidu esimees Ü.Tamre, TEVÜ esimees I. Tamm, ajalehe Võitleja majandusjuht P.Osko ja Seedrioru esimees H. Toomsalu abikaasadega.

Avatseremooniaks koguneti Eesti Rüütliristi kavaleride mälestusmärgi alale, kus HEVÜ esimees A.Jurs meenutas lahingupäevi meie II Vabadussõjas ja tõstis esile sõjajuhtide tähtsust rasketes võitlustes Eesti rahva ja maa vabaduse eest. H.Sepp ja I.Tamm asetasid pärja monumendi jalamile.

Siis liiguti tagasi suvila juurde. A.Jurs tervitas kokkutulnuid ning avaldas tänu F.Kogerile ja ta tütar Merikesele meeldiva vastuvõtu eest. Ta tänas ka Seedrioru juhatusi ja praegust esimeest H. Toomsalut aastakümnete pikkuse hea koostöö eest.

ÜEVKeskuse nimel avaldati tunnustust prouadele L. Tiilenile ja R. Toomsalule mälestusmärkide ning nende ümbruse korrashoiu eest.

Kuna mitmed kaasvõitlejad olid hiljuti külastanud Eestit, siis oli võimalik kuulata viimaseid uudiseid kodumaalt. Esimesena sai sõna TEVÜ esimees I. Tamm, kes jagas kuulajaskonnaga oma muljeid ja muresid. Kõneleja oli keskuse nimel võtnud osa mitmetest kaasvõitlejate jt. rahvakogunemistest. Ta andis ka keskuse teeneteristi üle ksv. A. Puule, kes Vaivara mälestusmüüri ehitamisega on jäädvustanud Eestis meie langenutele puhkepaiga.

Üle 300 langenu säilmed on ikka veel vedelemas kohalikus kuuris.

Kuuldavasti antakse nüüd ka üksikisikutele, kes seda soovivad, võimalus oma omaksed matta erakalmistutele. Ülejäänud maetakse kas Vaivara vanale kalmistule, kui leidub nende matusepaigale hooldaja, või matavad sakslased nad oma sõjakalmistule Narva ligidale. Nad olevat nüüd nõus eraldama seal eestlastele oma maa-ala? Üllatusena tuli uudis, et venelased on hakanud matma oma mehi nüüd Sinimägedel asuva II maailmasõja mälestusmärgi ümbrusesse. Viimane kuulub Eesti Muinsuskaitse Seltsi hoolduse alla ja paistab, et nendel pole selle vastu midagi?

I. Tamm andis keskuse teeneteristi üle ka Tallinnas elavale ajaleht Võitleja majandusjuhile Siina Elkenile, kes aitas Eestis välja anda meie ajalooraamatu teise trüki „Eesti vabadusvõitlejad Teises Maailmasõjas“. Juttu oli ka Pärnusse püstitatud eesti sõduri mälestusmärgist ja selle mahavõtmisest kohaliku linnavalitsuse käsul. Probleem olevat mälestusmärgi sõnastusega: „Kõigile eesti sõjameestele kes II Vabadussõjas langesid kodumaa ja vaba Euroopa eest 1940—1945“. Isegi meie kaasvõitlejate hulgas leidub mehi, kes arvavad, et ei tohiks kasutada terminit „II Vabadussõda“. Kuid loogiliselt peab olema sõnapaari „kelle eest“ kõrval ka sõna „kus“. Korpuse mees ütleb, et ta sõdis „Suures Isamaasõjas“, soomlane „Jätkusõjas“, miks me ei võiks siis kasutada terminit „II Vabadussõda“?

Me ei tohiks häbeneda oma ajalugu ega püüdma seda ümber kirjutada teatud poliitikute huvides. Eesti mees haaras vabatahtlikult II maailmasõjas relva võitluseks kommunismi vastu, et kaitsta oma maad ja rahvast idast ähvardavate röövvallutajate eest ning Narvat on loetud alati väravaks Euroopasse.

Merike Kogeri eestvedamisel oli kaetud rikkalik söögilaud. Toidu nautimise järel hakkasid autod liikuma kodu suunas, lootuses, et saame veel tuleval aastalgi siin kohtuda, kui leidub lahkeid vastuvõtjaid.

Märkmed: