Vähesed Toronto ja Hamiltoni ümbruse kaasvõitlejad oma abikaasade ja sõpradega kogunesid Seedriorule, et jätkata vana kommet ja mälestada oma langenud rindekaaslasi.
Varasematel aastatel korraldati vaheldumisi Kanada ja USA võitlejate organisatsioonide poolt suurejoonelisi suvepäevi. Osavõtjaid oli üle 1000, paraadi rivis 10-15 organisatsiooni, külalistena kohal ka läti ja leedu vabadusvõitlejate esindajad; korraldati laske- ja spordivõistlusi. Nüüd on surm oma töö teinud ja paljud järgnenud kaasvõitlejatele manala teel.
Seedriorule püstitatud mälestusmärgid on olnud aastaid meie Põhja-Ameerika vabadusvõitlejatele relvavendade „kalmukünkaks“ — kohaks, kus oleme austanud langenud kaasvõitlejaid, kes puhkavad laiali Venemaal, Eestis ning Saksamaal jm. Aastakümneid tagasi püstitati mälestussammas ning veidi hiljem endiste sõjameeste poolt mõõgakujuline mälestusmärk Rüütliristi kandjate ja tähtsamate lahingutandrite nimedega.
Traditsiooni edasikandmiseks on Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühing (HEVÜ) korraldanud Seedriorul oma igakuise kokkutuleku abikaasade ja sõprade osavõtuga ning kutsunud Toronto Eesti Võitlejate Ühingu (TEVÜ) liikmeid sellest osa võtma. Kuna nendel üritustel on vähe osalejaid, oleks peamaja saali kasutamine ebapraktiline. Hea lahendusena on F. Koger lahkelt andnud oma suvila kasutada selleks otstarbeks.
Seekord oli ilmataat kinkinud vanadele sõjameestele imeilusa päeva. Lahke pererahvas, looduslikult ilus koht ja ilm tegid kokkutuleku igati nauditavaks. Ka mõned TEVÜ liikmed olid ilmunud kohale, nende hulgas Ü. Tamre, T. Rae, V. Raiend, E. Ulp ja esimees I. Tamm oma kahe tütrega.
Kokkutuleku alguseks koguneti „mõõkade" juurde mälestustseremooniaks. Mälestusmärkide ümbrus oli hästi korrastatud. Selle eest on juba aastaid hoolitsenud Luule Tiilen ja Regina Toomsalu.
Tseremooniat alustas õp. E.Ulp palvesõnadega. Ta tänas Jumalat, kes meid on aidanud rasketel aegadel, kui pidime maha jätma oma kodud ja isamaa. „See mälestusmärk siin Seedriorus on püstitatud, et meelde tuletada eesti mehi ja naisi, kes langesid kaitstes oma kodumaad. Sinimägede ja Tartu lahingutest on möödunud 59 aastat. Seal andsid eestlased oma parima Eesti ja Euroopa kaitseks kommunistliku koletise vastu,“ rääkis õp. Ulp.
Järgnevalt kõneles Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse esimees A. Jurs, öeldes, et me ei tohi kunagi unustada neid, kes Eesti vabaduse eest on ohverdanud oma elu. Nende mälestuseks asetas ta pärja mälestussamba jalamile. H. Toomsalu tervitas osalenuid Seedrioru nimel, tänades võitlejate organisatsioone, et nad on valinud selle osakese „Eesti maast“ oma mälestusmärkide püstitamiseks. Ta väljendas lootust, et sarnased üritused kestavad, kuni veel mõnedki vanadest sõjameestest siinpool manala väravat seisavad. Langenute mälestamine lõpetati Eesti hümni viimase salmiga ning siirduti tagasi F. Kogeri suvila juurde. HEVÜ esimees A. Jurs tervitas koosolijaid. Perenaised olid katnud söögilauad suurte puude alla. Õp. H. Aasa ütles söögipalve. Maitsva eine järel tänas A.Jurs „peoperemeest“ F. Kogerit küllakutse ja tütart Merikest kõige abi eest. Tänu avaldati ka Luule Tiilenile ja Regina Toomsalule, kes olid mälestussamba ja ümbruse eest hoolt kandnud ja Sinaida Pertensile abi eest ürituste korraldamisel. Keskuse, Kanada ja USA liidu nimel anti neile üle tänukirjad.
TEVÜ esimees I. Tamm esines ettekandega, rääkides oma kogemustest Sinimägede lahingutes.
Omavaheline mõnus jutuajamine kestis tunde. Lahkuti tänusõnadega pererahvale.
