Pärast 4. oktoobril Eesti Maja suures saalis peetud pidu olen mina täiesti veendunud, et hiidlane tähendab eesti keeles sama mis hiiglane. Et väike Hiiu saar kasvatas ainult hiiglama vahvaid mehi ja naisi. Kui dinosaurust nimetatakse hiidsisalikuks, siis suure inimese kohta peaks ütlema hiidinimene ehk lihtsalt hiidlane, mis neist sõnadest ikka nii pikaks venitada.
Mandril pole 35 aastat mingi juubel, aga Hiiumaal on, ja Toronto Hiidlaste Selts oskas seda hiigel-hiilgavalt pühitseda. Piduehtes saal pandi rahvast täis. Kuigi teadustaja sõnutsi viibis kohal 169 inimest, olid siinkirjutaja kahaneva silmanägemise järgi enamus iseteadvad hiidlased. Värsket lund pole ju veel näha olnud.
Et mehed olid raskest meresõidust väsinud, pandi peokoormat kandvad kaelkoogud rahvarõivastes naiste õlgadele. Naani Holsmer ja esihiid Tamara Norheim-Lehela tegutsesid kordamööda ja vahel korraga ning alati heade tulemustega.
Naani avas peo ning kutsus Tamara kõnepulti. Viimane tervitas kohalviibivaid aukülalisi ja jõudis saalis märgata teisigi haruldasi külalisi. Nimelt viibis kohal seltsi esimese esimehe Ludvig Vahtrase poeg Kalmar. Ka Eestist oli külalisi. Ehk mitte just Hiiumaalt, kuid et nad oskasid oma külaskäigu seada just hiidlaste juubeli ajaks, pälvisid nad tähelepanu. Tamara edastas suulise tervituse Vancouveri hiidlastelt ning andis lühiülevaate seltsi tegevusest.
Ajakiri Hiiu toimetaja Vaike Külvet kõneles toimetaja tööst, nii enda kui eelkäijate omast, ja tutvustas uhkelt ajakirja värsket numbrit.
EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat jutustas mitu head hiiu nalja ning alles siis tervitas Eesti Vabariigi valitsuse poolt. Viimast tegi küll kuidagi vaiksema häälega, ilmselt meenutades oma esimest tõemaigulist nalja, mille kohaselt hiidlased poliitikute juttu harilikult ei usu.
Maakondliku Esinduskogu poolt tõi tervitusi Anne Orunuk ja Virulaste Koondiselt Elna Libe, mõlemad uhke lillebuketiga.
Naani trumpas aga kõik kõnelejad üle. Lasi lava eesriide lahti tõmmata, et kõik saaksid imetleda hiigelmõõtmetes aurik Ofeliat, mis teel Heltermaa sadama poole. Nii madrused kui muu juhtiv ja nõuandev personal olid kõik kahtlaselt tuttavate nägudega. Naani humoorikaist kommentaaridest selgus, et tegemist oli kohaliku Hiidlaste Seltsi juhatusega. Selle meisterdamise saladusest said pidulised ivake aimu küll, kuid võimas aukartus jäi kogu õhtuks hingedesse püsima nagu laevgi lavale.
Söögipalvet seekord ei loetud, vaid lauldi. Seda tegi üheksaliikmeline ansambel Jaaniku, kes meeldejäävalt ja hingeminevalt esitas vaimuliku laulu „Mu süda, ärka üles“.
Hiidlasest koka Ülle Veltmanni valmistatud roog kanti lauale, sest juubeldav hiidlane järjekorras ei seisa. Toit oli maitsev küll, kuid ainult pooleldi hiiulik. Mundris tuhli kõrvale ei antud silku, säinast ega siiga, vaid päris mandrilikku loomapraadi. Isuga söödi sellegipoolest ja kohvikõrvaseks mõeldud kringli ja koogi pärast nõustuti isegi järjekorda minema.
Paar hilinenud tervitust saabus pärast sööki. Toronto Eesti Seltsi poolt tervitas esinaine Anne Liis Keelmann ja Tamara luges ette kirjaliku tervituse möödunud aasta külaliste poolt, kelleks olid Kalev ja Ilmi Kotkas Hiiumaalt.
Järgnes rikkalik ja mitmekülgne muusikaline kava. Ansambel Jaaniku esitas mitu omapärases seades eesti regilaulu, mis on aastaid olnud nende spetsialiteet. Ühe neist, Roman Toi seades, laulsid nad oma kadunud sõbra Harri Mürgi mälestuseks. Ei saa jätta kiitmata selle ansambli muusikalist kvaliteeti ega kadestamata Hiidlaste Seltsi esinaist Tamara Norheim-Lehelat, kelle viis tütart laulsid ansambli koosseisus.
Laulusolist Morgan Liik esitas oma hiidlasest isa Mihkli klaverisaatel kolm dzhässimaigulist pala. Lapseiga täielikult minetamata ja neiuikka päriselt jõudmata tütarlaps oli kuidagi kahevahel, kummale poole kalduda. Saime mõlemast poolest paraja jao. Esinemine oli igatahes enesekindel ja ettekanne nauditav.
Lõpupunkti pani seitsmeliikmeline Hiiu meesansambel viie lauluga. Kui Allan Liiki uskuda, olid liikmeskonnas hiidlased valdavas enamuses. Üks vibuhiidlane (selle termini tähenduse jätan lugejate endi selgitada) oli siiski hulgas ja klaveripinki nühkis Charles Kipper, kelle pesapaik lõuna pool Soela väina. Kõik said võrdselt võimsa apalusi osaliseks.
Kui kõik esinejad tänatud ja roosid jagatud, võttis Allan Liik vägede juhtimise üle. Akordioniga relvastatult pani ta käima isetegevuse ehk teisisõnu ühislaulu. Millal see lõppes, ei tea öelda, igatahes hiljem kui ajakirjaniku linnaluba.
Täname, hiidhiiglased!
