Laupäeval, 6. juulil kogunes kõigile Toronto eestlastele hästituntud Rein ja Naani Holsmeri tallu poolsada hiidlast, üks saarlane ja kolm mulki, et osa võtta ühiselt hiidlaste suvepäevadest.
Kes seda kaunist suvituskohta veel näinud ei ole, soovitan minna isiklikult vaatama. Järgmine võimalus selleks on 27. juulil, Peetri koguduse väljasõidul. Suvepäeva ametlik algus oli kell üks päeval, mil heisati sini-must-valge ja Hiidlaste Seltsi esimees Edgar Liik tervitas saabunuid, öeldes, et see meie iga-aastane suvine kokkutulek on mõeldud omavaheliseks koosviibimiseks ja ilusa päeva veetmiseks vabas looduses. Päeva veetmise kava võivad külalised koostada ise, ütles hr. Liik. Peale avasõna ootasid tublid perenaised, eesotsas „pärisperenaise“ Naaniga juba kaetud toidulauaga, kust võis saada maitsvat ja isuäratavat toitu külluses. Kuna ühest ajalehe artiklist lugesin, et toidust ei maksa palju kirjutada, siis jätan üksikasjalise toitude loetelu. Kuid üks on kindel — tühi kõht vajab toitu. Selle saamiseks peab ikka perenaisi kiitma ja neile lugupidamist avaldama. Lisaks oli ka tasu väga mõõdukas.
Kahjuks väheneb aasta-aastalt kõikide ürituste osavõtjate arv. Kui varem võis Hiidlaste Suvepäeval seal kohata ka nooremat rahvast, siis sellel aastal neid üldse näha ei olnud. Siiski viibisid meie seas kaks toredat tublit eesti poissi Tallinnast (Marko ja Andres), kes kinnitasid oma kuuluvust Hiiu saarele.
.>
Kuuldud ja kogutud andmed hiidlastest
Hiidlased on üldiselt sõbralikud ja vastutulelikud. Kõik, kes paar sammu Hiiumaa pinnal on astunud, on otsekohe teretulnud uued hiidlased. Hiidlased on ka uhked oma saarele ja rahvale. Tähtsaid mehi ja naisi on Hiiumaalt sirgunud palju. Aga kas te olete tähele pannud, kui keerulised on hiiu naiste nimed? See olevat tulnud sellest, et hiidlased (mehed) olid suured meresõitjad. Eks kaugetes paikades kuuldi võõrapäraseid nimesid. Oma saarele tagasi jõudes abielluti omakandi tüdrukutega, aga järglastele nimede panekul meelde need võõrad nimed.
Hiidlastest ja Hiiumaast liigub eesti rahva seas peaaegu sama palju anekdoote kui shotlastest, kes elavad küll vähe suuremal saarel. Mõni usub neid lugusid, teised mitte. Nii hiiu kui shoti lood öeldakse olevat nende kahe „rahvuse“ enda meisterdatud. Mine tea, missugune variant on kõige õigem. Ega neist hiidlastest ka päris tolku ei saa. Oleme ju kuulnud, et omal ajal üks mandrimees võtnud kaugekõne (pidi olema tõesti sündinud lugu) Hiiumaale, et uurida järele, kas Hiiumaal bussiliiklus ikka ka on. Saanud siis ühenduse, küsinud telefonipreililit, et kuidas need bussid seal liiguvad. „Rataste peal,“ kõlanud vastus ja ühendus katkes. On ka erinevaid lugusid selle kohta, kuidas hiidlased Hiiumaale jõudsid. Ühe loo kohaselt leidis Rakvere kanti jõudnud rahvahulk eest suure teadetetahvli — ärge siit enam edasi minge. Kes lugeda oskas, keeras lõuna poole, teised põrutasid edasi. Teise pärimuse järgi jõudnud rändrahva hulk mere äärde. Kes ujuda ei osanud, jäänud paigale, kes oskas — ujus kuni Hiiumaani välja. Minu arvates need lood on mõlemad veidi „viltused“. Mu oma elukaaslane on puhastverd hiidlane. Lugeda ta oskab, kuid kui vette kukub, vajub põhja kui kivi, kuigi mere ääres üles kasvanud.
Suvepäevaks oli ilmunud uus Hiiu väljaanne, nr. 55, mida kokkusaamisel levitati. Võeti vastu ka juba jõulusoovide kuulutusi järgmisesse Hiiu numbrisse. Kuid hiidlane on ka sooja südamega, ta abistab kodusaart. Nii oli seltsi poolt kogutud Eesti rahasse ümberarvestatult 28.000.00 krooni, mille eest valmistati Mänspäe kirikule Hiiumaal uus katus.
Hiidlased on Torontos teenitult kuulsad ja heas kirjas, kuna nad on eesti asja eest väljas 100%-liselt. Vahel pole siiski kuulus hiidlane päris puhas hiidlane. Möödunud Võidupüha aktusel, kus jagati endisele Eesti Maja esimehele, Osvald Piilile palju teenitud kiitust, ütles meie aupeakonsul Laas Leivat, et tema sees voolab ka saarlase verd.
Hiidlaste Seltsiga on ühinenud isegi mitmed mittehiidlased. Käesoleval suvepäeval võeti vastu üks uus liige — ja see oli puhas mulk.
Lõpetuseks
Päev, mis oli igati sobiv vabas looduses viibimiseks, möödus kiirelt. Aastaid tagasi, kui tähistasime veel Võidupüha ja jaanipäeva, oli hiidlasi alati rohkelt kohal. Nüüd aga sõidab osa neist selleks ajaks kodusaarele, kirjutab Hiiu ajakiri. Suurevaeva-nägijatele anti seltsi esimehe poolt ilusad lilled ja öeldi tuhatkordne tänu. Need olid: Naani ja Rein Holsmer, Leida Pajur ja Toomas Holsmer. Kõiki kutsuti järgmisel aastal jälle tagasi. Sest kui meie ei lähe, siis lõpevad suvepäevad. Hingusele on läinud meie suured suvepäevad ja järjest väheneb väiksemate osa. Aga niikaua kuni leidub tulihingelisi hiidlasi, kestab veel see traditsioon edasi. Soovin Hiidlaste Seltsile jatkuvat jõudu ja tahet hoida alles tulesäde tulevastele põlvedele, kuigi vast ainult selle imetlemiseks.
