Suur saal oli dekoreeritud Hiiumaa temaatikat silmas pidades — laval väike plinkiv majakas, taustal merelained ja laevukesed; tagaseinas sai aga stendidelt vaadata pilte seltsi tegevusest läbi aastakümnete. Laval jooksid ka suured värvislaidid erinevatest üritustest.
Seltsi esinaine Tamara Norheim-Lehela avas peo, tervitades kõiki ning tutvustades auliikmeid ja külalisi; nagu selgus, oli tulijaid lähemalt ja kaugemalt: Eestist, Rootsist, B.C.-st, USA-st... Esinaine meenutas seltsi algusaegu, mis algas raamatu „Hiiumaa ja hiidlased“ väljaandmisega, millele järgnes seltsi loomine — asutamiskoosolek toimus 21. novembril 1974, liikmeid oli tollal 53, praegu aga 243 — igas ilmakaares. Tamara Norheim-Lehela rääkis lühidalt ka seltsi aastaringsest tegevusest (aastakoosolekud, suvepäevad, koosviibimised) ja seltsi harudest (videoring ja naisring) ning ajakirjast Hiiu, mida toimetab Edgar Liik ja millel on tugevad kontaktid kodusaarega.
Teadustajaks oli Maaja Uukkivi, isa poolt hiidlane, kes andiski sõna oma isale, Hiidlaste Seltsi auliikmele Laas Leivatile, kes oma humoorikas tervituses tunnustas hiidlasi, märkides, et oma juurte hoidmine aitab meil olla paremad hiidlased ja paremad eestlased, soovides kõigile head peotuju.
Seejärel tervitasid esinaist Maakondliku Esinduskogu liikmed, igaühel käes roos. Tervitajate nimel võttis sõna Johannes Vihma, öeldes, et hiidlased võivad uhkusega tagasi vaadata oma 30 aasta tegevusele: on säilitatud vaimset pärandit ja seda edasi antud; hoitud kodutunnet, rahvuslust ja kodumaa armastust. Hiidlaste Selts on jätnud jälje kogu siinsele eestlaskonnale ja ühiskondlikule tegevusele. Edu saladuseks ongi ühistöö, aga ka hiidlaste naeratav nägu, abistav käsi ja hea huumor. Kõik maakondade esindajad andsid esinaisele üle oma roosi, millest sai suur kimp.
Maaja Uukkivi luges ette kirja teel saabunud tervitusi, mida oli lähemalt ja kaugemalt, kaasa arvatud seltsi vanimalt liikmelt, 94aastaselt Ludmilla Holmbergilt.
Järgnevalt kutsusid Tamara Norheim-Lehela ja Vaike Külvet tunnustamiseks ette seltsi liikmeid, kelle panus Hiidlaste Seltsile on kestnud vähemalt 20 aastat: Helme Kaju, Elna Kungla, Leida Pajur, Helmi Tüll, Vilbert Tüll, Hartvig Vanaselja, Edna Liik.
Söögipalvuse ütles Toronto Baptisti Koguduse pastor Jüri Puusaag, kes kõneles, et on ka ise poolest saadik hiidlane. Ta rääkis Hiiumaast, mis ka nõukogude ajal olnud justkui poolenisti iseseisev — sinna ei saanud tollal mitte igaüks. Olete eriline rahvas, Jumal on teid hoidnud, märkis pastor, öeldes söögipalve.
Ja oligi aeg rikkalikuks söömaajaks, mille eest oli hoolitsenud Ülle Veltmann koos abilistega.
Toidu nautimise järel oli aeg asuda eeskava juurde, mida tutvustas Maaja Uukkivi, märkides, et itaallastel ja veel mitmetel rahvustel on oma kolm tenorit, hiidlastel on aga neid koguni neli, kes astusidki ette: Juhani Eistrat, Märt Matsoo, Ülo Isberg ja Allan Liik. Klaveril saatis Mihkel Liik, trummidel Tõnis Tõllassepp ning kõlas mitmeid lõbusaid ja tuntud laule.
Järgnevalt esitas Laas Leivat temale omase muheda hiidlase huumoriga nalju, mis kutsusid esile tugevat naeru.
Edasi asus klaveri taha noor pianist Riho Maimets, esitades Dvoraki pala ning seejärel astus lavale suures koosseisus Hiiu koor, saatjaks Allan Liik akordionil, esinedes nelja lauluga — „Läänemere lained“, „Mere pidu“, „Hiiu valss“ ja „Ta lendab mesipuu poole“.
Lõppsõnas märkis esinaine, et ta on väga liigutatud õnnestunud peost, tänades esinejaid toreda eeskava eest,
Aga lõpp- ja tänusõnad ei tähendanud veel sugugi peo lõppu: nüüd alles läks ühislauludeks Allan Liiki juhtimisel ja kojuminekuga polnud kellelgi kiiret.
