Fotod: Ellen Leivat
3. mail peetud Hiigelbasaar toimus tänavu 14. korda ja pole kahtlustki, et järgmisel kevadel on põhjust väikest juubelit pidada. On ju basaaril oma kindel koht sedalaadi ürituste seas terves linnas ja nagu basaari juhataja Rutt Veskimets ütles, leidus juba enne vastava reklaami tegema hakkamist helistajaid, et millal kõnealune üritus ikka toimuma saab. Ja nagu ikka, oli basaari hommikul Vana-Andrese kiriku uste avanedes kogunenud päris pikk järjekord sissesoovijatest.
Paljud basaaril käijad on aastast aastasse samad, kel mingi kindel eesmärk näiteks oma isiklikule antiigikogule või ärilegi täiendust leida. Ja seda sealt saab: nagu
Nagu ikka, oli üheks ligitõmbavamaks osakonnaks butiik, kus rippusid eriti kallihinnalised ja elegantsed rõivad, osad neist lausa kuulsate disainerite looming. Ja kasukad, ehted... Hinnad teadagi madalad ja kahtlane, kas mõni basaariline ka ostuta lahkus!
Teise korruse suur saal oli nagu alati riidekaupade all, eraldi nii naiste, meeste kui laste omad, lisaks kingad, aksessuaarid jpm. Populaarsed olid teksased, mida müüja Piret Komi sõnul eriti rohkelt küsiti. Rikkalikus kingade valikus leidus niisuguseidki, mida nende endine omanik ehk vaid korra kandis, kui sedagi; ka riideid leidus lausa poesiltidega. Juhtub ju, et suures ostutuhinas kaubamajades inimene omale vahel mõtlematuid asju kokku ostab, mida ei vajatagi ja avastatakse alles siis, kui tagasi viia juba hilja. Õnneks on olemas Hiigelbasaar, kus selline asi omale uue ja õnneliku kandja leiab.
Kuna tänavust basaari varjutas mõnevõrra linnas olnud hirm SARSi ees, mis mõjutas pea kõiki suuremaid rahvakogunemisi, eeldasid ka korraldajad väiksemat osavõttu kui tavaliselt. Rahvast tuli aga üle ootuste palju: umbes 800 inimest (arvet oli hea pidada 1-dollarise sissepääsu kaudu), olles küll umbes 25% võrra vähem kui eelmisel aastal, mis ei tähendanud aga, et sissetulek — umbes $17.500 — oleks
Osakonnad olid samad kui eelmisel aastal, vahe ainult selles, et tänavu arvutati sissetulekud eraldi vaid esimese ja teise korruse kohta (teenides enam-vähem võrdselt), mitte nagu varemalt, kui seda tehti iga osakonna lõikes. Selline rahalugemine hõlbustas tunduvalt laekurite tööd.
Basaari lõpupoole kohalolnu võis vaid kaasa tunda neile, kelle õlule jäi koristamine ürituse lõppedes. Üllataval kombel tuldi sellega toime vaid kahe tunniga — lausa imetegu! Vastukaaluks: ülesseadmise peale kulus kaks täispäeva. Ja enne basaari tehti lausa 10 tööpäeva, mis kulusid asjade sorteerimisele jm. tarvilikule. Müügipäeval oli abilisi kohal kokku sada — päris muljetavaldav hulk tublisid inimesi!
Ürituse lõppedes tuli ka üle jääv kraam ära pakkida, sellele tuli järele, nagu ikka, Salvation Army. Ja üle jääb asju alati, kuna basaar lihtsalt on nii rikkalik.
Rutt Veskimetsa sõnutsi kuuldus külastajailt, kellest umbes 75% mitte-eestlased, vaid häid kommentaare: rikkalik valik, sõbralik õhkkond, lahked ja lõbusad müüjad. Ja et seda basaari on vaja, tõestab ka igati positiivne vastukaja eestlastest annetajate poolt, kellest on paljud vanema generatsiooni esindajad ning kel vajadus oma asju ära anda, kuid teevad seda hulga kergema südamega, kui saavad neid tuua Hiigelbasaarile, andes seega oma panuse eestluse toetamisele.
