Igal aastal kasvab ka vabatahtlike hulk: tänavu oli müügipäeval väljas 100 inimest ja abistajaid ühtekokku 139, kellest uusi 25. Uusi abilisi lisandub igal aastal, eks ole siin „süüdi“ basaari populaarsus — ühiselt hea asja nimel tegutsemise tahe. Kõigi nende 16 aasta jooksul on Hiigelbasaariga olnud seotud 425 inimest. Enamasti tullakse aasta aastalt tagasi — põhituumik on algusest peale samaks jäänud — ja esindatud on kõik generatsioonid, väga noorukestest kuni auväärses eas ühiskonnaliikmeteni välja. AKENi juhataja Ellen Leivati sõnul annab Hiigelbasaar akadeemilistele naisorganisatsioonidele teatud eesmärgi teha midagi ka väljaspool tavaks saanud koosolekuid; kuigi AKENi näol on tegemist naisi koondava organisatsiooniga, on alati tublideks abilisteks ka mehed.
Mis siis tänavu eriti silma torkas? Elleni sõnul tuli esimene inimene Vana-Andrese kiriku juurde järjekorda kell 4.30 hommikul ja järgmine tund aega hiljem. Paraku, nii vara tulek ei garanteeri kaugeltki privaatsuses shoppamist — kui kell 9 uksed avanevad, lastakse nagu ikka korraga sisse grupp inimesi, kes siis erinevatesse osakondadesse laiali valguvad. Põhiline osa hommikustest ostjatest, kes esimesena sisse saada soovivad, saabub kohale peale kl. 8, nii et avamise ajaks ulatub järjekord traditsiooniliselt ümber kiriku pargini välja. Ellenil on tavaks järjekorras seisvaid inimesi intervjueerida, nii ka seekord — ja nagu ikka, jäi talle silma palju aasta aastalt tuttavaid nägusid, kes tõid omakorda kaasa sõpru-tuttavaid. Tullakse lähemalt ja kaugemalt ning Hiigelbasaar on kuulus üle linna. Inimestele meeldib, et kraam on korralik, hästi osakondadesse organiseeritud, kõik abilised on sõbralikud ja abivalmid. Samas, konkurentsi Hiigelbasaarile on tekkinud paljude kasutatud asjade poodide näol, mida basaari algusaegadega võrreldes on tunduvalt rohkem.
Elektroonikaosakonnas töötanud Jüri Laansoo ütles, et talle jäi tänavu silma, nagu oleks majapidamiskraami ostetud tavapärasest vähem — ja muudkui tingiti ja tingiti niigi odavaid hindu alla. Lõpuks müüs ta ühe täiesti töökorras värviteleviisori vaid $5 eest. Seevastu Singeri õmblusmasinad läinud nagu soojad saiad — ilmselt nii edasimüüjatele antiigikaupmeestele kui õmblushuvilistele. Kui basaari saaks kauem lahti hoida, ostetaks ehk ka rohkem kraami ära, mis pole aga võimalik — töötajaskonnal on seljataga terve nädal, kus ettevalmistused basaariks algasid hommikul ja lõppesid hilistel õhtutundidel; ning basaari järgselt tuleb kõik taas ära koristada, et järgmiseks hommikuks oleks kirik jumalateenistuseks taas valmis...
Juba sorteerimise käigus valiti välja palju häid lasteriideid Eestisse saatmiseks — Kohila Lastekaitse Ühingule, kes neid siis kohalikele peredele jaotab. Üks portsjon läheb ka Kuressaare Väikelastekodule.
Kraamil on sageli väga huvitav ajalugu — näiteks toodi tänavu müügile rhinestone'ist ehtekomplekt, mis viidi antiigipoodi hindamisele ja mille eest saadi $150. Samuti valis Ellen välja mõned vintage pidukleidid 60-ndatest aastatest, mis lähevad ilmselt müügile mõnda vastavasse poodi.
Üle jääb aga kraami alati. Osa sellest saadeti heategevusele. Osa ülejäägist läheb aga müüki 28. mail Maaja Matsoo kodus toimuval garage sale'il, mis on osa ühe rinnavähiorganisatsiooni korraldatud õuemüükidest ja mille tulud lähevad nii rinnavähiuuringuteks kui AKENile. Selle kohta saab infot internetiaadressilt www.yardsaleforthecure.ca
Muideks, basaari järgne koristamine kulges üllatavalt kiiresti — kell 6 õhtul oli kirik korras ja töötajaskond sai asuda traditsioonilise hapukapsasupi nautimisele, mida nagu alati valmistas Laas Leivat. Supisöömise ajal teatas laekur Helle Arro müügitulemused, võrreldes neid eelmise aastaga.
Basaar on teatavasti aastaringne tegevus. Nüüd saavad töötajad küll natuke hinge tõmmata ja pidutsedagi — nimelt toimub 1. juunil Eesti Maja kohvikus järelpidu koos lustaka etendusega. Ja siis on paljude mõtted juba järgmisel basaaril, sest hääbumise märke pole küll näha...