Postimehe vahel ilmus täna (esm. 9.juuni) vaheleht Lissaboni leppe teemal. Kuna ülehomme hääletab Riigikogu leppe ratifitseerimise üle, siis oli see Riigikantselei initsiatiivil toimetatud üllitis igati ajakohane. Kirjutasin selles välispoliitilise nurga alt. Heaks juhuks toon selle lühikese loo ära ka siin.

"Tänane maailm kätkeb endas korraga väga keerulisi ning ohtlikke väljakutseid. Nende ulatus ja mõju on mõistagi erinevad. Samas on päris selge, et globaalsete teemadega suudavad üksinda hakkama saada vaid vähesed.

Euroopa Liidus on kujunenud viimastel aastatel sisuliselt konsensuslik arusaamine, et ükski liikmesriik eraldi ei ole täna enam suuteline rahvusvaheliste suurprobleemidega edukalt tegelema. Sealhulgas sellised hiiud nagu Saksamaa, Prantsusmaa või Suurbritannia on järk-järgult allutanud oma rahvuslikke ambitsioone Euroopa Liidu ühishuvide teenistusse.

Selles pole midagi imelikku, sest näiteks üksi Hiina ja India kiire moderniseerumine ning maailmapoliitika jõukeskustena esiletõus sunnib Euroopa Liitu pidevale enesetäiendamisele globaalses konkurentsis püsimiseks. Sama võime öelda ka autoritaarsesse tsüklisse taandunud Venemaa mõju kohta.

Kui siia lisada veel sellised teemad nagu energia- ja toidujulgeolek, kliimamuutused, illegaalne immigratsioon ja kuritegevus ning rahvusvaheline terrorism, siis paratamatult sunnib see liikmesmaid suurema ühisosa või koostoime otsimisele.

Tegelikult on Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika oma arengus alles väga varajases staadiumis. Vaevalt 15 aastat tagasi alguse saanud ühispoliitika kujundamine on tänaseks kahtlemata tublisti kosunud. Samas on 27 riigi positsioonide ja huvide ühtlustamine tihti muutnud ühenduse lõppseisukoha hambutuks ning ümmarguseks.

Loomulikult oleks päris naiivne arvata, et sedavõrd kireva huvidegamma, sisemiste iseärasuste ning diplomaatilise minevikuga riigid suurema valuta ühte sammu astuks. Eriti ilmekalt tõusis see esile hiljuti Kosovo iseseisvuse tunnustamisele eelnenud debattides. Sama võib öelda ka näiteks Euroopa Liidu väheses suutlikkuses olla aktiivne Lähis-Ida või Lõuna-Kaukaasia konfliktide lahendamisel.

Ometi on suundumus solidaarsema ja ühtsema välispoliitilise käitumise suunas ilmne. Näidet pole kaugelt otsida. Eelmise aasta aprillisündmused Tallinnas ja Moskvas näitasid ilmekalt, et Euroopa Liit on võimeline solidaarselt käituma.

Pole kahtlust, et Eesti on Euroopa Liidu liikmelisusega kasvatanud oluliselt oma rahvusvahelist kaalu. Kunagi varem pole meil olnud ka nii palju sõpru ja toetajaid kui täna. Mõistagi ei ole see antud lihtsalt liitumisleppega, vaid eeldab meilt ka täna pingsat ja pidevat tööd.

Eestil on kanda väikeriigina selge missioon Euroopa Liidu ühises välispoliitikas. Meie väärtuspõhisel diplomaatial on võimalus või isegi kohustus tasakaalustada Euroopa suurriikide sageli ehk liiga domineerivalt huvidele orienteeritud välispoliitikat.

Kõike seda silmas pidades on äärmiselt oluline toetada kõiki samme, mis aitaksid kaasa Euroopa Liidu ühise välis-, energia- ja julgeolekupoliitika efektiivsemaks ning järjekindlamaks muutmisele.


Üks võimalusi selleks on ratifitseerida Lissaboni leping, kus on senisest palju põhjalikumalt käsitletud Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika selgroo tugevdamist ja juhtimisskeemi selgemat edasiarendamist. Loomulikult ei lahenda see lepe kõiki probleeme, kuid ilma selleta hanguks meie võimekus globaalses plaanis sisemistesse vaidlustesse. See pole aga juba ühegi Euroopa Liidu liikmesmaa huvides."
MARKO MIHKELSON

Märkmed: