Kui Mao Zedong tuli Hiinas 1950. aastal võimule, tehti suuri pingutusi, et majanduskasvu suurendada, mille käigus loodi uusi tööstusharusid. Eraettevõtlust aga suruti alla 1951. ja 1952. aastal kampaaniatega, mis lubasid eraettevõtjaid karistada suurte rahatrahvidega. Mao Zedong ja tema kaastöölised muutusid revolutsionääridest ja sõjameestest administraatoriteks. Neil puudusid teadmised ja kogemused majanduse juhtimises. Nad seisid silmitsi maailma suurima ühiskonna juhtimise ja selle majanduse taastamisega, mida pikad sõja-aastad olid laastanud. Mõlemad ettevõtmised luhtusid kommunistliku valitsuse esimese viie aasta jooksul.
Kommunistliku Partei liikmeskond kasvas selle aja jooksul väga kiiresti. Üles ehitati bürokraatlik struktuur, mis ulatus Kommunistliku Partei juhtkonnast kuni umbes miljoni partei harukomiteeni külade, koolide, vabrikute ja valitsusorganite tasemel. Uus valitsus natsionaliseeris pangandussüsteemi ja reguleeris hindasid valitsuse poolt loodud kaubandusühingute kaudu. 1950ndate keskpaigaks oli uus valitsus kogunud enamiku Hiina tööstuse ja kaubanduse valitsuse otsese kontrolli alla, mis vaevalt taastas tööstuse ja põllumajanduse ennesõjaaegsele tasemele. Hiina raudtee ja maanteevõrgud laostusid selle aja jooksul.
Selleks, et oma revolutsioonilist lubadust täita, viisid Hiina kommunistlikud valitsejad esimese kahe aasta jooksul läbi maareformi. Partei liikmed külastasid külasid ja õhutasid talunikke maaomanikke likvideerima ning maad ja muud nende vara talunike vahel jagama ja kooperatiive looma. Tagajärjeks oli tohutu nälg ja paljude surm.
1958. aastal püüdis Mao viia Hiina majanduse uute kõrgusteni oma programmiga “Suur hüpe edasi”. Põllumajanduskollektiivid organiseeriti hiiglaslikesse kommuunidesse, kus meestele ja naistele määrati sõjaväelises korras täpsed ülesanded. Talunikke soovitati mitte enam perekonnale loota, vaid kasutada ühiskondlikke kööke, sööklaid ja lastesõimi. Palgad arvestati välja tuginedes kommunistlikule põhimõttele: igale tema võimete ja igale tema vajaduste kohaselt. Igasugune eraviisiline töö ja tootmine oli tärkava kapitalismi sildi all keelatud. Hiina kodanikke õhutati riigi terasetööstust edendama sellega, et tagahoovides ehitada terasevabrikuid. Eesmärgiks oli Läänemaailma ületada terase tootmises.
Kahjuks muutus tegelikkuses see programm suureks sammuks tagasi. Seati üles ebareaalseid eesmärke, võltsiti aruandeid ja parteifunktsionärid elasid imede maailmas, millel tegelikkusega polnud midagi ühist. Terasetoodang kasvas, kuid enamik terast polnud kasutamiskõlblik. Aastaks 1960 oli põllumajandustoodang tublisti langenud ja SKP (sisemajanduse koguprodukt) oli kolmandiku võrra vähenenud. Nälg oli jälle esinenud paljudes Hiina piirkondades. Olukord oli nii halb, et isegi Mao sai sellest aru ja andis majanduse juhtimise Deng Xiaopingile, et olukorda parandada.
Järgmiste aastate jooksul olukord Hiinas stabiliseerus. Põllumajanduse ja tööstuse toodang tõusis normaalsele tasemele. Siis aga haaras Mao 1966. aastal ohjad uuesti oma kätte ja rakendas uue programmi, mis viis Hiina majanduse huku äärele. Ta kartis, et Deng viis Hiina liiga kaugele sotsialistliku revolutsiooni eesmärgist ja alustas kultuurilist revolutsiooni, et Hiinat jälle õigele teele viia. Ta andis välja käsu, et tuleb hävitada vanad mõtted, vana kultuur, vanad kombed ja vanad harjumused. Ülikoolid ja koolid sulgesid uksed ja õpilased, kellest sai “Punane Kaardivägi”, saadeti maad mööda laiali, et revolutsiooni läbi viia. Nad peksid ja piinasid neid, keda arvati olevat uue mõtlemise vaenlased. Deng Xiaoping vallandati ja saadeti ühte vabrikusse tööle.
1969. aastaks valitses Hiinas anarhia ja Punase Kaardiväe eri osad hakkasid omavahel võitlema. Mao tõi välja sõjaväe, et maal uuesti korda luua. Paljudest Punase Kaardiväe liikmetest, kes olid enamikus harimata, said kibestunud, kadunud generatsiooni liikmed. Mao kutsus 1973. a Deng Xiaopingi pooleldi salaja valitsusesse tagasi. Mao Zedong suri 1976. aastal.
Läänemaailmas, nii akadeemias kui ka meedias, oli palju neid, kes Mao Zedongi austasid ja imetlesid ja neid leidub veel tänapäevalgi.
Hiina majandus Mao Zedongi võimu ajal (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Ma võin eksida, aga sõjaväeatašee on inimene, kes allub saatkonna suursaadikule. George Marshall oli 1945 USA “5 star General of the Army”. Aastal 1947 temast sai USA välisminister (Secretary of State). Niisiis Teie nimetus “sõjaväeatašee” kõlab veidralt.
Muidu Teie kommentaar peab paika… enamvähem.
Muidu Teie kommentaar peab paika… enamvähem.
Aastatel 1938 - 45 hoiatas USA korduvalt Jaapanit, et see lõpetaks sõjategevuse hiina kommunistide vastu.
1945. aasta Potsdami konverentsil otsustati, et Hiinas tulevad võimule kommunistid ja Tiibet kui Saksamaa liitlane läheb Hiina mõjusfääri.
USA sõjaväeatašee Hiinas aastatel 1947 - 49 George Marshall nõudis Chang Kaisek' ilt, et viimane võtaks valitsusse ka kommuniste, sest kommunistid olevat toredad inimesed.
1945. aasta Potsdami konverentsil otsustati, et Hiinas tulevad võimule kommunistid ja Tiibet kui Saksamaa liitlane läheb Hiina mõjusfääri.
USA sõjaväeatašee Hiinas aastatel 1947 - 49 George Marshall nõudis Chang Kaisek' ilt, et viimane võtaks valitsusse ka kommuniste, sest kommunistid olevat toredad inimesed.
Arvamus
TRENDING
