DVD - Juhan Aare dokumentaalfilm „Eestlased Kremlis – Nõukogude Liidu lagunemislugu“


Praegune president Vladimir Putin, keda Saksa ekskantsler Gerhard Schröder peab teemantpuhtaks demokraadiks, nimetas 2005. a. Riigiduumas peetud kõnes Nõukogude Liidu (NL) lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, mida see kommunistide jaoks kahtlemata ongi.

Juhan Aare, kes ka ise oli 1989. a. dramaatiliste sündmuste ajal Eesti saadik NSV Liidu Rahvaste Kongressis, on koos rezhissöör Toomas Lepaga vändanud dokumentaalfilmi, mis näitab eestimeelsete saadikute tegevust kõnealusel kongressil. Kremli Kongresside Palees aastatel 1989-1991 vastu võetud otsused panid aluse Lenini loodud impeeriumi lagunemisele ja Balti riikide iseseisvuse taastamisele. Filmis kasutatakse rohkesti NL-i võimukeskuses filmitud unikaalseid kaadreid. Kommunistide võimumonopoli hävitamist ja paavst Johannes Paulus II toetust Euroopa rahvastele meenutab Poola liikumise Solidaarsus rajaja Lech Walesa; sõna saavad ka NL-i eksjuht Mihhail Gorbatshov ja tema nõunik Aleksander Jakovlev.

Kaks diktaatorit sõlmivad saatusliku lepingu

23. augustil 1939 kirjutasid Vene ja Saksa välisministrid Vjatsheslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop Stalini juuresolekul Kremlis alla lepingule (MRP), millele lisatud salaprotokollid avasid punasele diktaatorile ukse sõjaliseks sissetungiks Soome ning hiljem Baltimaade okupeerimiseks. Sõna „fashism“ kadus nõukogude ajakirjandusest üleöö. MRP salapeppeid muidugi ei kajastatud. Juhan Aare väidab koguni, et Stalin olevat pakkunud 1945-46 toimunud Nürnbergi protsessi ajal vahendaja kaudu Ribbentropile ellujäämise võimalust, kui ta oma suu saladokumentide osas kinni hoiab. Kuigi Hitleri ülemdiplomaat ei võtnud nähtavasti pakkumist vastu ja tõi faktid rahvusvahelise tribunali ette, eitas Kreml kuni lepingu annulleeerimiseni, 24. detsembrini 1989, pakti salastatud lisadokumentide olemasolu.

Gorbatshov kohtub Helmut Kohliga – eelmäng salaprotokollide esiletoomiseks

Täiendamaks faktidega filmi sündmusi, teen nüüd väikese kõrvalepõike. Vene ajaloolane Lev Bezõmenski, kes kuulas Stalingradi lahingute ajal üle feldmarssal Friedrich Paulust, kirjeldab dokumentide leidmise eelmängu. Ignoreerides Balti apelli, mille olid allkirjastanud 1979. a. mitmed dissidendid (Heiki Ahonen, Mart Niklus jt), jätkas Nõukogude valitsus oma printsiipide kohaselt MRP salaklauslite eitamist. Kui Vene tollane välisminister Andrei Gromõko kinnitas Saksamaal, et Molotovi ütluste kohaselt ei eksisteeri mingeid teisi dokumente kui need, mis on ametlikult publitseeritud (Der Spiegel 17/1989), astus ka tema perestroika ajaloo võltsijate ridadesse.

Üks Bezõmenski tuttav viibis oktoobris 1988 Moskvas Gorbatshovi ja Helmut Kohli kokkusaamise juures, kus Kohl kinnitas Kremli peremehele, et salaprotokollide originaalid on Bonnis. Seda kuuldes tärkas ajaloolasel idee asuda ise ajama nende tähtsate dokumentide jälgi. Tänu prof. Hans-Adolf Jacobsenile õnnestus Bezõmenskil pääseda Saksa Välisministeeriumi poliitilisse arhiivi, kus ta peatselt hoidis oma käes kuulsa mikrofilmi nr. 19 rulli „Ribbentropi büroo fondidega“, sh ka protokollide täielike tekstidega. „Isegi skeptiline suursaadik Feliks Kovaljov oli sunnitud möönma, et tegemist ei ole võltsingutega,” ütles ajaloolane Der Spiegelile antud intervjuus. Nüüd oli teadjate ainuke mure, kuidas reageeritakse sellele avastusele Balti riikides. Senikaua, kui nomenklatuur veel mõtles, kerkisid plenaaristungite saalis punasele poliitikataevale esimesed mustad pilved.

Tõde Hitler-Stalin pakti salaprotokollidest tuleb päevavalgele

25. mail 1989, mõni aeg enne Berliini müüri langemist, algas Moskvas NSV Liidu Rahvasaadikute kongress, kuhu kuulus ka 48 delegaati Eestist. Prof. Endel Lippmaa oli juba eelnevalt rääkinud Gorbatshoviga MRP teemal ja palunud teda moodustada komisjoni, mis annaks sellele ajaloolisele dokumendile hinnangu. Sotsialismi moderniseerida sooviv NL-i riigipea polnud mõistagi sellest vaimustatud; tema külm ja tõrjuv suhtumine ilmneb ka filmis. Nüüd luges õigusteadlane Igor Gräzin kongressi saadikutele ette salaprotokolli teksti, mille Mavriks Vulfsons oli Riia õpetajatelehes juba varem avaldanud. Gorbatshovil ei jäänud muud üle, kui saadikutele oma kohtumisest Kohliga ette kanda ja teha omapoolne ettepanek MRP-komisjoni moodustamiseks. See ettepanek võeti ka vastu, sest eestlased olid enne hääletamist teinud head lobbytööd. Milleni aga komisjoni töö viib, ei osanud sel hetkel veel keegi aimata. Nagu filmiski näha, ei olnud NLKP Poliitbüroo liige ja partei keskkomitee sekretär Aleksander Jakovlev temale määratud ülesande üle sugugi õnnelik. Komisjoni töö oli politiseeritud ning ukse ees seisis MRP 50. aastapäev. Selles olukorras valas Vytautas Landsbergis veel õli tulle, nõudes, et Baltikumi liitmine NL-iga tuleb annulleerida. Järgnesid mitmed dramaatilised sündmused ja dialoogid, mis viisid MRP tühistamisele ja Baltimaade iseseisvuse taastamiseni peale Moskva putshi augustis 1991. Film dokumenteerib suurepäraselt nii Aleksander Jakovlevi kui ka Boriss Jeltsini tähtsat rolli selles ajaloolises protsessis.

Juhan Aare dokumentaalteosest „Eestlased Kremlis“

Film on tehtud suure professionaalsusega ja kaasahaaravalt. Kuna maailmas eriti palju ei teata eestlaste rollist MRP tühistamisel, siis on 90-minutiline linateos hinnaline ajalooline dokument. Seda saab vaadata ka ingliskeelsena. Sündmused on edastatud neutraalsete faktidega ja sõna saavad mitmed Kremli juhtkonnaga intelligentset kassi-hiire mängu kaasa teinud tegelased, kes oskasid taktikaliselt ära kasutada neile antud võimalusi.

Pean tunnistama, et nähtu põhjal jättis mulle sümpaatse mulje Vaino Väljas. Ehkki ta tegi NL suursaadikuna Venezuelas ja Nicaraguas ning kompartei juhina Eestis karjääri, mõjus tema soov anda oma panus Eesti vabanemiseks, siirana. Seda tõestab ka tema hilisem kõrvaletõmbumine poliitikast. Ka Arnold Rüütli roll oli Eesti iseseisvuse taastamisel tähelepanuväärne. Väga hea, et ta julges Spasski väravate taga oma sini-must-valgeid emotsioone esile tuua, kuid tema rolli kommunistliku ühiskonna ülesehitamisel ja soovimatust aidata kaasa punase mineviku läbitöötamisele, ei tohi eirata ega unustada. Vaba Eesti presidendina oleks ta pidanud selgelt eemalduma kommunismi kuritegudest ning tooma esile oma isikliku panus sotsialistliku vangla ülesehitamisel.

DVD-d „Eestlased Kremlis“ (eesti-inglise keeles) on võimalik tellida e-posti teel:

Märkmed: