Neljapäeval, 19. aprillil kogunesid Eesti Pensionäride Klubi liikmed ja nende sõbrad järjekordselt Eesti Maja suurde saali, et nautida igakuist kohvilauda ja kõike muud, mis sellega kaasas käib. Elevust oli omajagu, sest kõnelejaiks olid Eerik-Niiles Kross abikaasa Terjega kodumaalt. Oli lubatud kõnelda tegevusest Eesti Vabariigi ülesannetes ning tutvustada Keila Pensionäride Kodu.

Esimees Heikki Paara lausus oma traditsioonilised tervitussõnad ning tutvustas kaugeid külalisi, kes olid tõepoolest kohale ilmunud ja veel kaks daami endiga kaasa toonud. Tänusõnad oli klubile läkitanud Tapa Väljaõppe Keskus, kelle kabel on teoks saanud. Oli ju meie inimeste abistav käsi sinnagi ulatunud. Vahepeal piilus ukse vahelt Heikki truu sõber Tuha Juhan, kuid lahkus lauda istumata, vist ei pidanud seltskonda sobivaks. Noh, eks järgmine kord… Alustasime avalaulu ilma temata. Selleks oli „Õrn ööbik“ ja miks ka mitte – kaugel see lahke lehekuu enam on ja toores toomingas ootab.

Hilja Suurna oli taas koostanud luulepõimiku, millise ta nauditavalt esitas, veelkord tõestades oma haruldast võimet sobivate luuletekstide leidmisel ja oskuslikul etlemisel. Teiste kevadiste meelolude kõrval kumasid ta ettekandest läbi Ernst Enno „valgete ööde hämara tunni“ igatsused. Loodan, et ma mingit saladust välja ei lobise, kui edastan suust suhu liikunud nukra teate, et Hilja on otsustanud kodumaale tagasi siirduda, kõndima „teedel, mis on nii kõvad kui keed“.

Õpetaja Tiit Tralla vaimulik läkitus oli südamlik ja lõppes söögipalvega. Mis edasi juhtus, on varasemate kirjelduste kaudu tuttav ning ajakirjaniku töö sellevõrra lihtsam. Võin vaid kinnitada, et võileibade ega kohvi kvaliteet pole kannatada saanud, kõik on endiselt heal tasemel. Kiitus perenaistele!

Kui piisavalt keha kinnitatud, oli aeg kauged ja kallid külalised kõnepulti paluda. Esimees luges ette Eerik-Niiles Krossi aukartustäratava elu- ja teenistuskäigu ning siis asus ta ise mikrofoni ette, kuid ei tahtnud endast palju kõnelda. Jutt oli lühem kui tutvustus. Jäi selgusetuks, kas mees on nii tagasihoidlik või tegi hilinenud aprillinalja, kuid oskas vilunud diplomaadi kombel jutuotsa kähku abikaasa kätte sokutada, ise end projektsioonioperaatoriks degradeerides.

Proua Terje oli märksa jutukam ning tutvustas oma perekonna ettevõtet, milleks on Keila valda Niitväljale rajatav Villa Benita. See on uus ja moodne eakate kodu. Kas panite tähele – eakate, mitte vanade. Eesti pensionärid ei vanane, vaid suurendavad iga või arenevad ealiselt, kuidas seda nüüd sõnastada, et oleks poliitiliselt korrektne ja samaaegselt lihtinimesele arusaadav. Igatahes näib see paik olevat moodne ja mugav ning võimaldab nii alalist kui ajutist elamist nii neile, kes vajavad hooldusravi, kui ka neile, kes veel küllalt kõbusad, et ise enda eest hoolitseda. Jäi mulje, et kui võrrelda meie Eesti Kodu ja Ehatarega, siis on need kaks ühise katuse alla viidud, kusjuures teenuste ja elustiili osas ollakse ülimalt paindlikud ning arvestatakse iga kliendi vajadusi. Ekraanile projekteeritud pildid ning välja jagatud nägusad broshüürid süvendasid seda muljet.

Jutt oli hästi ning kavalasti sihitud, sest kohe leidus neid, kes valmis kaaluma võimalust end eakaks tunnistada. Kõnelejale hakkas sadama küsimusi, millele asjalikud vastused olid olemas, kuid mitmed soovisid silm silma vastas asju täpsemalt arutada. Esimees leidis, et on õige teha väike vaheaeg, et võimaldada sellist vestlust. Enne aga laulsime teise laulu – „Vaikne, kena kohakene“. Läks jälle täpselt kümnesse – just seda Villa Benitas pakutakse.

Kuidagi läks aga nii, et see osa kokkutulnuist, kes kohalike oludega rahul olid või Keilat liiga kaugeks pidasid, kasutas vaheaega lahkumisele asutamiseks. Paigale jäid vaid latentsed eakad ja värbajaist eatud ning koosviibimisele jäi tavakohane ümmargune lõpp tulemata. Jäi isegi kuulmata, kas enne suveunne suikumist veel korra kokku tullakse või ei. Üldmulje jäi siiski selline, et küllap tuleme. Tegi aprill meiega mis tegi, küll tuleb mai ja teeb pai.

Märkmed: