Nädala koondportree

Intervjueeris Killi Mirka

Ühel ilusal laupäeva hommikul seadsin sammud Hilja Kuutma poole, et intervjueerida Asta Piili ja Hiljat seoses Põhjala Tütarde lipkonna 60. juubeliga.

Hilja ja Asta tulid koos Kanadasse Rootsist põgenikelaeval „Walnut“ ja olid Torontos esimese gaidsalga liikmed – praegu veel ainukesed, kes on tegevad gaidluses. Hilja on sellest ajast alates Põhjala Tütarde juures tegev olnud ja 1976. a. sai temast lipkonna auvanem.

Väike pabin oli mul sees, kuna ma pole varem intervjuud kellegagi teinud. Peatselt selgus, et minu muretsemine oli asjatu. Intervjuust kujunes soe ja sõbralik vestlus, mida püüan lugejale siin edasi anda.

Suurema osa küsimusi koostasime eelnevalt Tiiu Nõmmikuga ning neid tekkis ka vestluse käigus.

Kuidas ja millal Põhjala Tütarde tegevus Torontos alguse sai?

1. mail 1949 kutsus Helene Tiidus kokku esimese vanemgaidide grupi. Nädal aega hiljem, peale emadepäeva aktust, ühendas vanemgaid Evelyn Org Koop gaidiealised tüdrukud ja mõne päeva pärast oli meil esimene koondus. Evelynist sai lipkonna esimene juht.

Meie olime juba Rootsis Põhjala Tütarde lipkonnas ja tõime selle nime endaga Kanadasse kaasa, kandes nii edasi sümboolset järjepidevust. Esimene tõotuse andmine oli 10. detsembril 1949 ja selleks ajaks oli lipkond juba tublisti kasvanud.

Kes olid esimesed gaidid, kuidas otsustati lipkonna ja salga nimed? Millal teised rühmad hakkasid tegutsema?

Esimeses gaidsalgas oli seitse tüdrukut: Milvi Jeeger Silm, Juta Laul Lugus, Asta Pink Piil, Eevi Pork Teng, Hilja Kuutma, Ellu Rätsep Eller ja Malle Toots Jürman. Salga nimeks sai Koidula, mis oli rahvuslik ja naiselik ning sobis sellepärast hästi. Juht oli Asta ja Hilja oli abi. Järgmine salk, mis moodustati mõni aeg hiljem, oli Luige salk.

Alguses kuulusime Kanada gaidide juurde, käisime neile vahel Eestit tutvustamas. Osalesime ka mõnedel suurematel üritustel ja nad võtsid meid heameelega vastu, sest see suurendas nende arvu. Mingil ajal hakkasid nad nõudma, et me hakkaksime koondustel inglise keelt rääkima ja Kanada gaidide pruuni vormi kandma. See oli eesti gaididele täiesti vastuvõtmatu, mistõttu läksime nendest lahku ja enam nad meie asjadesse ei sekkunud.

Vanemgaidid olid omaette, nende pere nimi oli vist alguses Tähetütred. Hellakesed alustasid tegevust arvatavasti 1950. aastal ja Ivi Pihla oli nende esimene juht.

Pole teada, kes lipkonna märgi kavandas, aga kasutusele võeti see vist 1953. aasta paiku. Lipkonna lipu valmistas proua Kuusk ja selle õnnistas 1954. aasta kevadel õp. Otmar Pello.
Ka rühmadel olid oma märgid, näiteks Tibupere ja Tulehoidjad, mis pole tänaseni muutunud. Rühmade nimed mõtlesid tüdrukud ise välja.

Meid oli sellel ajal nii palju, et osa tüdrukuid ja juhte moodustasid uue lipkonna. See oli ju loogiline, sest meil oli peaaegu 150 tüdrukut. Nii sai alguse Rajaleidjate lipkond aastal 1955.

Millal ja kus toimusid koondused, milline oli tegevus?

Koondused olid samuti laupäeviti, aga peale võimlemist. Et kõik tüdrukud olid ka pr. Tiiduse võimlemisrühmas, mindi koos koondusele.

Kindlat kellaaega ei olnud – siis, kui pr. Tiidus meid minema laskis, läksime. Koondused kestsid umbes tund aega. Alguses olime Concorde Avenue kirikus või YWCA ruumides, päris oma kodu meil veel ei olnud. Vana Andrese kirik oli esimene kodu, seal olime aastaid enne Eesti Majja kolimist. Meil oli seal oma tuba ja saime seda dekoreerida, nagu tahtsime. Läti gaidid olid ka Vana Andrese kirikus ja mingil ajal hakkasime koos pühitsema mõtete päeva.

Koondusi võtsime väga tõsiselt – laulsime, tegime ainult katseid, seda ranget eesti asja. Meil oli palju võistlusi, näiteks sõlmevõistlused jne. Tänapäeval on koondustel rohkem mängimist ja muud tegevust. Meie pidime teadma geograafiat ja Eesti ajalugu. Pidime teadma ka Lydia Koidula elulugu, kuna olime ju Koidula salk. Salga lauluks oli „Isamaa hiilgava pinnala paistab“, mis oli väga raske. Palju matkasime ja tegime luuremänge – High Pargis ja Riverdale Pargis, isegi Põhja-Torontos, ka York Mills’ist põhja poole käisime luuremänge mängimas. Autosid sel ajal meie peredes polnud; kuhu trammiga pääses, sinna läksime. Vanemad meid ei viinud, neil polnud selle jaoks aega ja olime juba küllalt suured.

Kas Kotkajärvel toimusid laagrid ka juba? Milline oli laagritegevus?

Kotkajärve laagrit alguses ei olnud. Meid võeti kaasa, kui seda maad ostmas käidi. Esimene laager Kotkajärvel oli 1953, aga enne seda oli laager St. John’i järve ääres. See toimus 1950 ja laagri nimeks oli Veskijärve. Seal oli palju sääski ja vee-usse. Skaudid olid ühel pool järve ja meie teisel pool.

Järgmisel aastal oli Tuudulinna laager perekond Liivoja talu maa-alal Parry Sound’i lähedal, kus olid ka vanemgaidid. 1952. aastal toimus Nurmekunda, perekond Ehasoo talus, kus ehitasime katsetööna puudest pliidi, milline pidas vastu kogu laagri aja.

Algaastatel polnud Kotkajärvel elektrit, kööki ega maju, elasime telkides ja tegime süüa kividel järve ääres. Ühel aastal ehitasime puust pliidi, mis pidas vastu terve laagri aja. Telgid olid laenatud, laagrisse sõitsime bussiga ja Clearwater’i järve juurest pidime jalgsi laagrisse kõndima, kogu varustus seljas. Sel ajal polnud mingeid valitsuse määrusi; inspektorid ei käinud meid üle vaatamas ja olime kõik terved.

Millega Põhjala Tütred veel tegelesid siinses eesti ühiskonnas?

Ühiskondlikult aitasime palju kaasa. Sel ajal peeti suvepäevi ja me aitasime kaasa einelauas või müüsime rinnamärke. Need suvepäevad oli meile nagu nädalalõpu laagrid, saime telkides magada.

Müüsime ka Eesti Maja aktsiaid, käisime üritustel lipuvalves, olime riietehoidudes abiks. Sellel ajal oli neid üritusi väga palju ja kõike tehti vabatahtlikult. Korraldasime ka omakultuuriõhtuid Toronto eesti ühiskonnale, see oli meile tulu saamiseks. Põhjala Tütred on alati oma kulud ise kandnud.
Lipkond korraldas ka moenäitusi ¬– kaks kindlasti või ka rohkem. Jõululaadad olid meil juba enne, kui gaiderkogu hakkas neid korraldama. Kreppide kohvikud alustasid siis ka, alati mõtlesime midagi erinevat välja.

1960ndatel aastatel oli meil kasupere Saksamaal, üks lasterikas perekond, keda me toetasime. Juba 1950. aastal asutati lipkonna juurde Vanemate Kogu, milline muuhulgas abistas ürituste korraldamisel, varustuse muretsemisel jne.

Kas oli ka ühistegevusi koos skautidega nagu tänapäeval linnamängud, Jüripäeva paraad jne?

Skautidega ühiselt palju tegevusi ei olnud. Olime koos küll suurlaagrites, metsajõulupuudel ja Jüripäeva paraadidel.

Jüripäeva paraadid toimusid alguses High Pargis, siis paaril korral vanas armoury’s Tip Top Taylor vabriku juures ja isegi Fort York’is.

Kui paraade hakati korraldama Eesti Majas, toimusid need algul parkimisplatsil ja hiljem suures saalis.

Mis on teie meeldivaim lipkonna / gaidi mälestus?

Meile mõlemale on gaidlus andnud tugeva ühtekuuluvustunde ja palju sõpru terveks eluks. Gaidlus oli meie jaoks olnud põhitegevus, sest nii suurt valikut nagu tänapäeva lastel, meil ei olnud. Elasime teineteisele lähedal ja olime sõbrad ka väljaspool gaidlust.

Mida te arvate tänapäeva gaidlusest ja mida loodate lipkonna tulevikust?

Tänapäeva põhimõtted on samad, aga on ka muutusi. Ajaga peab ju kaasas käima, muutusi tuleb omaks võtta.

Meie pidime igal koondusel täisvormis käima, alati märgiti üles, kas vorm oli eeskujulik. Tänapäeval kannavad gaidid tavalistel koondustel vormisärke ja kaelarätte, kord ei ole nii range ja ei peagi olema. Samuti on katsed lihtsamad, arvestatakse eesti keele taset, mida eesti koolis õpetatakse ja proovitakse selle raames tegutseda.

Suur muutus on ka see, et Eesti on vaba ja käiakse üksteisel külas uusi sõprusi sõlmimas.
Praegused juhid on väga tublid ja kui nii edasi läheb, siis peame kindlasti tulevikus ka 100. juubelit.

Põhjala Tütarde tõotuse andmine ja 60. aastapäeva pühitsemine toimub laupäeval, 28. märtsil kell 10.00 homm. Toronto Eesti Baptisti kirikus. Organiseerimisel on ka endiste lipkonna liikmete kokkutulek. Selle kohta tuleb tulevikus rohkem informatsiooni.
Peatse kohtumiseni!

Inimesed

TRENDING